-
Kristiina Ehin, Maarja Kangro, Jan Kaus, Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Triin Soomets, Elo Viiding, Kogu tõde. Kaardipakk kolm. Kujundanud Asko Künnap. Näo Kirik, 2011.
Veidi varasemast
Seltskond eesti kirjanikke on andnud välja juba kolm pakki kaarte, mida kaunistavad luuletekstid. Esimest, 2001. aastal välja antud kaardipakki (autorid Künnap, Rooste, Sinijärv, Soomets, Viiding) arvustati küllalt ammendavalt (teiste kõrval ka näiteks Hasso Krull Loomingus 2001, nr 12 ja Aare Pilv Vikerkaares 2002,…
-
Asko, laena viissada
no tere jürgen mida praegu jood
kas mäletad kord suvel kui olid teistes sfäärides
võib-olla isegi vale-keiser keiser-kormoran
me kohtusime
ma mäletan kui saabus tallu
siis pärast elektronsõnum luuletajalt
vastu ööd
ja koer hakkas haukuma
eriti kell hilja väga
-
Sissejuhatus naaboblusse ja esimene õppetund
Mihkel Mutt, Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool. Kirjastus fabian, 2010. 239 lk.
Asudes lugema Mihkel Muti mälestuste IV köidet (ülikooliaeg), oli mu eelhäälestus sümpatiseeriv ja ma ei pidanud pettuma. Olen ikka hinnanud Mutti heaks kirjanikuks. Vaatamata isegi sellele, et omades küll väga nauditavat iroonilisteravmeelset kirjutamisaparatuuri (teda on kerge ja lõbus-nõudlik lugeda), pole ta minu arust leidnud alati endale väärilist temaatikat, mida oma teostes kajastada. Nii…
-
Indrek Hargla on praeguses eesti kirjanduses konkurentsitult kõige parem ja usutavam kirjutaja.
Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus. Toimetanud Linda Uustalu. Kaane kujundanud Toomas Niklus. Varrak, 2010. 311 lk.
Sherlock Holmes ja doktor Kross
Kui 2010. aasta alguses linastus Robert Downey juunioriga peaosas action-film „Sherlock Holmes” (režissöör Guy Ritchie), võis kuulda ja lugeda kardinaalselt lahknevaid arvamusi selle kohta, kas uus Holmes on hea või halb. Mõni arvustaja asus vägagi…
-
Marko Kompuse luuletusi loetakse kuidagi ühesuunaliselt, sürripanemisena, tõdetakse, et autor on üks andekas sõnavembunaljanina.
Kompuse luule retseptsioonist
Berk Vaher kirjutab oma teedrajavas artiklis „Üle õue lendas linde: „nullindad” eesti kirjanduses” (Sirp 19. VI 2009) eesti nüüdisluules teatavast „eliitekipaažist”, kes justkui enesestmõistetavalt on välja kujunenud „auhindade nominentideks ja laureaatideks kvalifitseerumise, kirjandusmeedias figureerimise ja festivalidel käimise alusel” ja „mis koosneb küll omajagu eriilmelistest autoritest, kuid kelle ühisosa määrab kümnendi luule „hea tooni””. Vaher mainib…
-
Marcin Świetlicki järgib oma loos iidvana traditsiooni, et keegi ei saa olla meister, kui ta pole kogenud rituaalselt surma ja ülestõusmist.
Uuslihtsusest ja muust
Świetlicki „Kaksteist” on raamat, mis näitlikustab näilisele ärapööratusele, antiloo jutustamisele vaatamata hästi ühiskonna ja inimese käekäiku. Kuigi teoses vastandatakse meistrit (peategelane, kellel pole mobiiltelefoni, arvutit, autot, pangakaarti, tahtmist olla terve, koristada korterit jne) ja ülejäänud normaalseid (?) Krakówi linnaelanikke, ei ole need välised erinevused kuigi olulised.…
-
„Üüriline” on nagu Toomas Vindi raamat ikka: jäädakse ilma naisest ja rahast, piilutakse vanamutte, onaneeritakse, aga kõik see käib mingi kõrgema eesmärgi nimel.
Vindi böömi nukuteater
Ühel hetkel (esimene jutt „Suur isane kala akvaariumis”) on Vindi nukud enamikus justkui kohal: meremees, kes trügib vaatama oma korterit; vanem naine, kelle aknast (aknast mitmes mõttes) saab sisse piiluda; raamatuid omav haritlane, punsunud jota ja kindlasti keegi veel, aga neid ei ole kunagi palju.…
-
Nii Andres Allani loomisluuletustes kui ka mitmetes teistes tekstides on jälgitav pettunud elutunnetuse teema.
Eellugu
Ühes oma teoses („Uurimus individuatsiooniprotsessist”, 1934) analüüsib Jung Ameerikast Euroopasse tema juurde õppima tulnud viiekümne viie aastase psühholoogiahuvilise naise joonistusi, näidates, kuidas individuatsiooniprotsessi saab tõlgendada läbi alkeemilise sümboolika. Kahekümne neljast pildist koosnevat seeriat ei kommenteerinud Jung lõpuni, kuna osa illustratsioone jõudis temani alles pärast naise surma. Juba esimesest pildist peale hakkab Jung tegelema muna sümboliga. Pildil…
-
Herzmanovsky-Orlando kuhjab ülima detailitäpsusega iga „ootamatu” loodusvaate, ehitise või tegelase eelmise otsa, nii et lugeja lahustub igas järgmises meisterlikus kirjelduses.
Vaatevinkli küsimusest
Austria aristokraadi Fritz von HerzmanovskyOrlando (edaspidi FHO, eluaastad 1877-1954) peateos „Genius’te maskimäng” (kirjutatud 1928/29) viib meid maailma, mis suures osas on unustatud ja hukka mõistetud, veidraks ja ohtlikukski kuulutatud. Kõikide muude sihtrühmade kõrval peaks see teos olema kohustuslik lugemine igale ajalooga tegelejale, kes näiteks julgeb midagi öelda Hitleri…
-
Et Vladimir Wiedemanni „Maagide kooli” näol on tegu ilukirjanduse ja dokumentalistika piiril balansseeriva teosega, tõestab eelkõige täiesti reaalsete ja muinasjutuliste-irreaalsete paikade ning tegelaste sujuv vaheldumine.
Vladimir Wiedemann, Maagide kool. Eesti okultne underground 1970–1980. Hotpress, 2009. 192 lk.
Vene või eesti kirjandus?
Vladimir Wiedemanni teos „Maagide kool”, mille lühendatud variant on tänaseks ilmunud eesti keeles kirjastuselt Hotpress, on raamat, mida ei saa käsitleda kui suletud tervikut. Proovides „Maagide kooli” kuidagi määratleda, võib kohe…
