-
Mati Mandel. Pitka ja pitkapoisid – legendid või tõelisus? Toimetaja Toomas Hiio, keeletoimetaja Ene Hanson. Kujundaja ja küljendaja Aime Andresson. Eesti Ajalooarhiiv, 2012. 238 lk.
Käsiteldava raamatu üldmulje on vastuoluline. Ühest küljest tuleb autorit kiita selle eest, kui palju admiral Johan Pitkat, tema tegevust Eestis (eriti 1944. aasta septembris) ning tema üksusi puudutavat materjali ta on leidnud ja lugejaga jaganud. Teisest küljest rikub Mati Mandel hea ajalookirjutuse tava, ignoreerides peaaegu täielikult…
-
Supilinn tundub olevat oma asukoha, struktuuri, arhitektuuri ja sotsiaalselt kirju elanikkonna tõttu mitte ainult Tartu, vaid kogu Eesti huvitavaim linnaosa.
Supilinn. Acta architecturae naturalis / Maastikuarhitektuurseid uurimusi 2. Numbri toimetajad Nele Nutt ja Aliis Liin. Tallinna Tehnikaülikool, 2012. 254 lk.
Paljudes riikides hakkas linnaosade uurimine juba aastakümneid tagasi välja kujunema, ennekõike linnaosaajaloo näol. Tegelikult on tegemist interdistsiplinaarse valdkonnaga. Ka Eestisse on see teadussuund nüüdseks kohale jõudnud; ma ei pea silmas koduloo uurimist,…
-
Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Dokumentide kogumik Eesti okupeerimisest 1940. aastal. Koostanud Liivi Uuet ja Erich Kaup, Heino Arumäe eessõna. Tammerraamat, 2011. 456 lk.
Dokumentide publikatsioonid seisavad tavaliselt teatmeteosena raamatukogude kõige tagumises nurgas ja kattuvad seal rahulikult tolmukihiga. Kuid sellel dokumendikogumikul on põnev pealkiri, käsitletud on ikka veel aktuaalset teemat ja see peaks kommertsprojektina leidma võimalikult palju ostjaid. Kahtlen siiski selles, et igaüks loeb läbi üle 400 lehekülje ajaloolisi dokumente. Kostajad Liivi Uuet…
-
Narõmi kroonika 1930–1945. Küüditatute tragöödia. Dokumendid ja mälestused. Koostatud ja kommenteerinud Vadim Makšejev. Tõlkinud Jüri Ojamaa. Aigi Rahi-Tamme saatesõna. Varrak, 2011. 286 lk.
Nõukogude Liidu viimastel aastatel levis idee avaldada kodanike tarbeks dokumendid, mis seniajani olid olnud salajased, et nad saaksid rohkem aimu Nõukogude ajaloo negatiivsetest külgedest, eriti stalinismi puudutavast, ning võiksid seejärel asjast omaenda arvamuse kujundada. Samadel põhjustel koguti ka kaasaegsete, enamasti ohvrite elulookirjeldusi ja mälestusi. Olulise tõuke andis kindlasti…
-
Käisin hiljuti Moskvas, et töötada arhiivides, ning kohtusin seal ka kolleegide, sõprade ja tuttavatega. Üks küsimus, mis ikka ja jälle pinnale kerkis, oli järgmine: kas meil on vaja ühist Eesti-Vene ajalookomisjoni või mitte? Lõppude lõpuks on meil ju mitmeid bilateraalseid komisjone nagu Vene-Poola või Vene-Leedu oma ning Venemaa näeks säärast komisjoni hea meelega. Eesti ajakirjanduseski on olnud võimalik jälgida selleteemalisi arutelusid ja Tallinnas ning Moskvas on toimunud juba kaks asjaomast…
-
Sakslasele kirjutatud, aga lugeda kõlbab ka eestlasel.
Karsten Brüggemann, Ralph Tuchtenhagen, Tallinn. Kleine Geschichte der Stadt, Böhlau Verlag, Köln 2011. 362 lk.
Saksamaal ilmus tõenäoliselt seoses Tallinna Euroopa kultuuripealinna tiitliga uus ajalooraamat, mis on tagasihoidlikult nimetatud „väike linna ajalugu”. Böhlau kirjastus on juba varemgi tutvustanud Saksa kultuuriruumile selliste IdaEuroopa linnade nagu Vilnius, Braşov või Pécs ajalugu. Autoriteks on Karsten Brüggemann, Eesti ja üldajaloo professor Tallinnas, ja Ralph Tuchtenhagen, Põhja-Euroopa ajaloo…
-
Tundub, nagu eksisteeriks Baltikum ajalooregioonina tõepoolest ainult Lääne-Euroopa ja Venemaa peas.
Andres Kasekamp, A History of the Baltic States. Palgrave Macmillan, 2010. 252 lk.
Ajal, mil ajaloolased esitavad tuhandeleheküljelisi monograafiaid, käsitledes teinekord ainest, mis õigustaks vaid artiklit kahekümnel leheküljel, ei hinnata tihtilugu kõrgelt oskust kirjutada just väiksemahulisi, kuid põhjalikke teemaülevaateid. Sealjuures on ülevaatlikud uurimused olulised tudengitele, ajaloohuvilistele ja isegi elukutselistele ajaloolastele, et saada kiiresti sissejuhatus mõnda uude valdkonda.
-
1940. aasta oktoobris ilmus Nõukogude dokumentidesse ENSV kohta uus kinnislause „Enne nälg – siis viletsus”. Võimalik, et siiski varem. Kõlades esialgu musta huumorina, sai sellest peatselt tõelisus. Rääkides või kirjutades tänapäeval 1940. või 1950. aastatest, seisavad harilikult esiplaanil poliitika, riiklik terror, vastupanuliikumine või ka sõjalised sündmused. Suurt sotsiaalset katastroofi Eestis 1940. aastatel ei tuletata peaaegu üldse meelde. Mõni aeg tagasi käisin õppejõuna ühel õpetajate koolitusel ning õpetajad ei tahtnud uskuda, et…
-
Rahvuslikud narratiivid ei ole veel mingil juhul oma aega ära elanud.
Eelmises Sirbis (17. IX) ilmus Karsten Brüggemanni huvitav artikkel „Mis teeb Eesti ajaloo ülejäänud maailmale huvitavaks?”. Kahtlemata nõustun ma temaga enamikus punktides. Sellele vaatamata olen ma mõnede vaatenurkade puhul veidi teist meelt. Viivitamatult kirjutaksin ma alla väitele, et kvalitatiivselt hea ajalookirjutus toitub võrdlustest ja konteksti paigutamisest. Kuid „rahvuslikud narratiivid” ei ole veel mingil juhul oma aega ära elanud. Euroopas tegeleb…
-
Kardetavasti muutub Karl Heinz Gräfe nõukogude propagandavalesid levitav raamat saksa keelekeskkonnas Baltikumi lähiajaloo osas paljutsiteeritud „standardteoseks”.
Karl Heinz Gräfe, Vom Donnerkreuz zum Hakenkreuz. Die baltischen Staaten zwischen Diktatur und Okkupation. Berlin, Edition Organon, 2010. 512 lk.
Seda raamatut lugedes mõtlesin, et tegemist on nõrga dissertatsiooni või siis mõne oma hobisse palju aega panustanud amatööri teosega. Lisaks oletasin, et Gräfe töö vajub unustustehõlma. Ma eksisin mõlemal juhul. Autor oli Saksa Demokraatlikus Vabariigis…
