-
Paari nädala eest ilmus Vikerkaare aprilli-mai topeltnumber, mis nagu viimastel aastatel kombeks on ühiskondlik-poliitilise suunitlusega. Sedapuhku on tulipunktis tõusvad riigid – eelkõige Hiina, aga käsitlemist leiavad ka muud maad ja piirkonnad. Kui veel kümmekonna aastat eest näis, et Hiina pakub intellektuaalset huvi eelkõige filoloogidele, kes tegelesid Vana-Hiinaga, siis nüüd ei saa maailma poliitika ja majanduse tulevikupalet ilma Hiinata ette kujutadagi.
-
Ajalugu on näidanud, et sotsiaaldemokraatia saab õilmitseda ainult suhtelise optimismi kliimas.
Progressiivse ehk vasakpoolse poliitika ummikut on kõige paremini kirjeldanud ajakirjanik Thomas Frank raamatus „Mis on lahti Kansasega?” (2004): tööinimesed, kelle elujärg pole viimased kolmkümmend aastat paranenud, annavad oma hääle üha enam konservatiivsetele poliitikutele, kelle kampaania rõhub alalhoidlikele moraalsetele väärtustele, aga kes võimule saades teenivad üksnes suurkorporatsioonide huve. Paar põlvkonda tagasi olid asjad teistmoodi – populistlikku poliitikat ajendas soov neidsamu suurkorporatsioone…
-
Inimarengu aruandest tuleb selgelt välja, et vaja on reforme. Kas aga reformid on kriisi ajal poliitiliselt võimalikud?
2007. aastal, esilinastus vabariigi aastapäeval Andres Maimiku ja Rain Tolgi film „Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Film oli üles võetud 2006. aasta suvel ja algas fiktiivsete raadiouudistega: „Eesti elanikkonna rahulolu oma eluga on suurem kui kunagi varem, tööpuudus on langenud enneolematult madalale, keskmine palk saavutas rekordi, ilusad suveilmad jätkuvad jne”. See mahe-irooniline kunstipärane liialdus…
-
21. ja 22. jaanuaril peeti Londonis konverents „Head ühiskonda ehitamas”
Miks sotsialism?
Albert Einstein on kirjutanud essees „Miks sotsialism?”, et sotsialism on inimkonna püüdlus ületada oma arengu kiskjafaas ja sealt edasi minna. Kõlab ilusti. Paraku on poliitika ja majandussfääri üks põhijooni just see, et püüdluse ja tagajärgede vahel puudub otseseos. Pealegi leidub ka neid, kelle arvates inimese kiskjafaas polegi ületatav või kui olekski, siis ainult lambafaasi langemise hinnaga. (Selline oli kokkuvõttes näiteks…
-
Suured mõtlejad ei pruugi olla kuigi tähtsad kultuuri ja kirjanduse seisukohalt ning mõtlejad, kes on tähtsad kultuuri ja kirjanduse seisukohalt, ei pruugi olla kuigi suured.
20. sajandi mõttevoolud. Toimetanud Epp Annus. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009. 974 lk.
See tüse köide valmis nelja aastaga. Koostaja esialgne taotlus oli keskenduda mõttevoolude seosele kultuuriga laiemalt ja kirjandusega kitsamalt ehk vaadelda, mida XX sajandi kirjandus ja kultuur on filosoofiale andnud ja mida sealt vastu…
-
Septembri Vikerkaare keskmes on vene teemad. Sellest võib leida üheksa Ossip Mandelštami luuletust Maria-Kristiina Lotmani tõlkes koos Mihhail Lotmani esseega “Kivi õrnus”, mis valgustab arhitektuuri, keskaja ja antiigi seoseid Mandelštami luulega. Jaan Rossi tõlkes ja saatesõnaga ilmub tähtsa nüüdisprosaisti Mihhail Šiškini jutt “Pime muusik”. “Julmuse kontsentratsioon Šiškini tekstides on muljetavaldav”, nendib Ross. Vikerkaare avab Anna Ahmatova lühike luuletus 1921. aastast, mis lõpeb ridadega: “Armas Vene mullale/ verekene ikka”. Seda tsiteerib…
-
Niall Fergusoni „Maailmasõja” arvustuses „Ajalugu kui toode” (Sirp 27. II 2009) poogib Jaak Valge raamatu autorile seisukohti, mis tollele päriselt ei kuulu. Ferguson ei poolda Suurbritannia ja NSVLi liitu enne 1940. aastat ega püüa õigeks mõista liitlaste pommirünnakuid, ega arenda antisemiitlikku loogikat, kui seletab, miks Auschwitzi raudteed ei pommitatud. Sinna, kus Ferguson spekuleerib alternatiivsete ajalooradade üle või kirjeldab kiretult julmusi, loeb arvustaja sisse pooldamist, eelistamist ja õigustamist.
-
„Lasnamäe lunastaja” on eesti kirjanduses õige harukordne katse kirjutada kristlik romaan.
Mari Saadi romaani keskpaigas on stseen, kus lõbukorteri külamüstikust klient Dmitri Dmitrjevitš räägib hädasunnil prostituudiks hakanud peategelasele, et tal on kodus üks salatarkuste pildiraamat: „. . . . need pildid ei ole päris pildid vaid sümbolid. . . . . Kuigi need sümbolid pidid siiski olema pildid, ilusad värvilised pildid, ainult et nendel on sügavam tähendus”. See kirjeldus sobib ka romaani enda kohta, mille lugu kulgeb…
-
Värske Vikerkaare-numbri autorkond koosneb peamiselt inimestest, kes on ühel või teisel moel seotud Eesti Humanitaarinstituudiga – nüüdseks Tallinna Ülikooli alla kuuluva omapärase kooliga, mis tähistas eelmise aasta lõpul oma 20. aastapäeva. EHI-s on õpetatud kirjandust, semiootikat, kultuuriteadusi, antropoloogiat, sotsioloogiat, filosoofiat ja distsipliine, mida nimetati vanasti orientalistikaks. Kõik need valdkonnad on Vikerkaare topeltnumbris ka esindatud.
Jaanus Adamson artikkel „Meie olemise tuumast“ käsitleb nalja, unenägude ja absurdi seoseid Freudi teoorias ja praktikas.
Eik Hermanni…
-
Võimalik, et aja möödudes ei paista 2008. aasta silma millegi erilisega. Oht, et tegu pole aastaga nagu iga teine, on siiski olemas. „Rutiinsete” vastuolude kõrval jäävad lõppevat aastat meenutama Venemaa agressioon Gruusias ja tõsised mõrad piiranguteta finantskapitalismi toimimises. Kõlanud on võrdlused 1920. aastate lõpu majanduskriisiga. Sellega seoses küsisime mitmete elualade inimestelt:
1. Milline näib pärast 2008. aastat olevat globaalse kapitalismi tulevik ja tervis?
2. Kas on karta, et õhtumaad on sunnitud…
