$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Krasznahorkai sobib lausa ideaalselt auhinna senistesse mustritesse. Seal pole soositud kerget, naljatlevat ja lahedat vaimu, vaid eelistatud eksperimentaalsust, tõsidust, „keskeuroopalikku“ graviteeti.

Looduse ja vaimu erinevus on liigierinevus, sest ühel pole sisepoolt ja teisel on, ning teadus peaks selle erinevusega arvestama.

„Kõndiva müüdina“ on Kareva osanud kõik rollid imeliselt välja kanda – ühendada hingestatust ja pilgu teravust, paatost ja vaatlust, viidata teispoolsusele ja lepitada meid siinpoolsusega.

Ükskõik millest „Empuusioni“ tegelaste jutuajamised alguse ka saavad, jõuavad need lõpuks välja naisküsimuseni ning seejärel suubuvad äkitselt üldisesse tardumusse.

Kirjandusklassika tõlkeid on sel sajandil kõvasti juurde sugenenud, aga haridussüsteem ja seltskondlik maineökonoomia suudavad uutele tõlgetele aina vähem püsilugejaid garanteerida.

Miks on nii, et mõni rahvaraamatukogu tuleb toime nõukaaegseid raamatud massiliselt maha kandmata ja teine ei tule?

Sirje Oleski „Aegade lugu“ tekitab tahtmise edasi mõtelda ja kirjanike liidu mineviku kohta rohkem teada saada.

Muude kaunite kunstidega võrreldes on kirjanduse eelarve väike, valdkonna tähtsaima esinduskogu jalgealust õõnestab vaesus.

Rootsiaegsete luuletuste päästmiseks kitsalt antikvaarsest huviringist on Wimberg tõlkinud need tänapäeva eesti keelde.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.