-
Ma kirjutan seda lugu valentinipäeval vabariigi aastapäevaks. Eh, sõbrad-sõbrad . . . . Pole midagi parata, see importkommertspüha lausa sunnib mängima Taara vägilast ja kõigile ühtemoodi serviti äsama.
Eesti jazz on vaimuvaene. Olgem ausad, isegi Hispaania kuningakoda ei tegelenud säärasel määral intsestiga, nagu meie jazziskeene oma bändidega. Kõik on suured sõbrad ega ütle omavahel halvasti ka siis, kui keegi on karjuvalt keskpärane. Kuvandki kipub tänu smart casual rõivaeelistusele vastavalt nii viisakas, et võtab haigutama.…
-
Teadmisega, et haakrist on süütu iidne päikese sümbol pole tänapäeval meie kultuuriruumis midagi pihta hakata, sest leidus üks väikeste vuntsidega kapral, kes muutis mõne aasta ja mõnekümne miljoni elu hinnaga selle tähenduse täiesti teiseks. Sümbolite ja nüüd ka vormide kaaperdamine või nende oma mütoloogiasse lülitamine teeb tegelikult jätkuvalt muret. Umbes kümne aasta eest ammendusid Euroopas neonatsismi senised väljundid skinhead’i välimus ja oma sõnumiga punkmuusika. Kõlapinna viimasedki nurgad olid hõivatud ning…
-
Dokumentaalfilm „Amy“ (Suurbritannia, 2015, 128 min), režissöör Asif Kapadia, helilooja Antonio Pinto.
„Kuidas oli?“ küsisid mu külalised Moskvast, muusik ja helirežissöör Fjodor Lavrov ja tema kunstnikust abikaasa Anika, kui dokfilm „Amy“ lauljatarist-laulukirjutajast Amy Winehouse’ist läbi sai. „Tead, jube häiriv film, aga ometi väga hea,“ tulistasin esmamulje. Selgitasin, et ajakirjanikuna tundsin end halvasti, nähes, kuidas briti kõmupress asub murdma niigi ummiku piiril asuva siira looduslapse arhetüüpi. See pole enam ajakirjandus, vaid ajakurjandus.
Igatahes…
-
Naljakas oli see lõppev muusika-aasta. Oli mis oli, tegelikult on ju iga aasta muusika-aasta, lihtsalt ilma täiendavate eelarveliste vahendite ja ametliku tiitlita. Vähemalt levi-, pop-, rokk-, või alternatiivmuusika nimetuse all.
Mind teeb natuke murelikuks tõik, et ma tänavu kusagilt ühtegi obadust ei ole saanud. Ei olnud ühtegi sellist tundmatute noorte kodumaist punti, kelle kohta tahtnuks karjuda: vaadake kõik siia – nad on mu uued lemmikud! Sellele kõige lähedamale jõudis ehk Tartu…
-
Joppenpuhh, aga millega siis kultuuriajakirjandus tegelema peaks, kui ennekõike mitte eesti kultuuriga? Ning loomulikult – või paratamatult? – ei toimu tegelemine vaakumis, vaid siingi avalduvad ühiskonna üldised suundumused. Rääkimata väiksematest mõjutajatest – kaader ja tuuled toimetuses ning vaba ruumi maht reklaamide vahel –, mis tuleb jagada hetketeemade uudisväärtuse järgi kino, teatri, muusika, kirjanduse ja kunsti vahel.
Pean kas tegija, kajastaja või tarbijana kultuurielus kaasalöömist mitu korda patriootlikumaks tegevuseks kui internetis vigases…
-
Ma ei salga, et olen oma ajastu lapsena lootusetu postmodernist. Mul puudub muusikamaitse sõna klassikalises, inimest žanripõhiselt lahterdavas tähenduses. Mu ellusuhtumist on suurel määral mõjutanud Clash, punkrokkbändina alustanud ühiskonnakriitilise sõnumiga nelik, kes jäi selleks ka siis, kui eksperimenteeris reggae, disko, hiphopi ja maailmamuusikaga. Läbiv joon, ausus ning austus enda ja oma üdi ehk põhjuste vastu, miks sa üldse oled see, kes oled, ja teed midagi, peab säilima, muus osas olgu…
-
Mulle ei meeldi sõna „alternatiiv“ ega „indie“. Mida aeg edasi, seda vähem on jutuks teistsugused eelistused ning niipidi sisemisest vajadusest oma isikupära väljendamine. Võrreldes kümne aasta tagusega on nii mõnigi omal ajal muusikalise veidrusena arvel olnud nähtus saanud nurkadest tunda lihvimist, ümber kena kesta ja teinekord ka lehvi peale. Nagu tubli väike oktoobrilaps, kes oma viksis viisakuses kõigile eeskujuks seatakse.
Kunagi tegutses New Yorgis säärane antifolk punt…
-
1.
Tuleviku värv sõltub parasjagu toimuvast ning selle mõjust hetkemeeleolule. Kultuuriajakirjandust tehakse meil igale maitsele. Mahult nii, et tapab, mis on hea ja halb korraga: rohkem asju saab mingilgi kujul vähemalt kusagil kroonikareal kajastatud, kuid seda raskem on kilde taga ajada, et endale suur pilt kokku kleepida.
Mulle tundub, et kultuur on meile vaid formaalselt oluline. See peab olemas olema, muidu pole me tõsiseltvõetavad, kuid meie igapäevaelus pole tähtis, mis kultuurivaldkonnas parajasti…
-
Lugenud Marko Lõhmuse arvamuslugu „. . . . ja kuhu kaob raha ehk Punk on oluline“, tahan punklaulupeo riikliku toetamise kaitseks veidi sõna võtta.
Kultuuriministeerium eraldas sellele 10 000 eurot. Lõhmus toob paralleeli: „Sama suure ehk 10 000-eurose toetusega peab Villu Veski korraldama Muhus nii XIX festivali „Juu jääb“ kui ka üle poole aasta klassika- ja jazzikontserte Kuressaares.“ Argumenteerides, et pungiideoloogia on võimuvastane, jätkab ta: „Kui nüüd tõesti Rakvere punklaulupidu soovis ennast seada samasse…