$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Eestis ei kujuta vist keegi „Jazzkaart“ ette ilma Anne Ermita, kuid Berliinis 1964. aastal käima lükatud džässipidu sai oma esimese naiskuraatori Nadin Deventeri alles tänavu.
Eesti muusikute esinemine „Pori Jazzil“ on juba aastaid olnud loomulik, seepärast ei põhjustanud taoliselt kontsentreeritud eesti muusika annus tavatut rahvamurdu.
Enamik ettekandeid puudutas idabloki riikide külma sõja aja populaarmuusikat ja nõnda pakuti huvitavaid vaatenurki lähiajaloo muusikaelule.

Kargemalt ja nukrameelsemalt kõlavad palad kalduvad kammermuusika ja põhjamaisuse poole ning võiksid pärineda kas või mõnelt Norra kollektiivilt.

Virgo Sillamaa: „Eestis on palju muusikaloojaid, kes praegu ei tule selle pealegi, et nad võiksid kunagi ka mängudele muusikat luua ja helikujundust teha.“
Nii Tartus kui ka Narvas oli kaks esimest „Ideejazzi“ päeva sisustatud instrumentaalmuusikaga ning kaks viimast jäetud vokalistidele.

Tänavust „Jazzkaart“ sobib nimetada džässi ja maailmamuusika festivaliks.

Eri autorite muusika, eri keeltes tekstid ja lühike tantsufilm olid ühtseks tervikuks põimitud ega mõjunud eklektiliselt.

Vastumürgiks mugavusele ja rutiini lõksu jäämisele on uudsusejanu ja mässumeelsus, mida õnneks leidub siinsete jazzihuviliste ridades piisavalt.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.