
Syntax Ensemble’i ja Tallinna Uue Muusika Ansambli ühiskontsert meenutas sportlikku sõpruskohtumist, kus tehti justkui üksteisele viisakusest vastastikku kummardusi.

Kuidas, kas ja miks saab või peaks bigbänd midagi soomeugrilikku või eestilikku esindama, jääb mõistatuseks.

Tähelepanu on nii esineja kui ka kuulaja kõige hinnalisem ressurss, mille väärtus jagamise puhul kahjuks väheneb.

Kuigi Grünbergi „Om“ ei ole otseselt meditatsioonimuusika ega mõeldud sihipäraselt meele või hinge tervendamiseks, juhib see kuulaja sügavamale enesesse vaatama.

Nii mõnigi „Tuja“ ansamblite liikmetest spontaanselt moodustatud kooslus kõlas stiili poolest justkui möödunud sajandi 1950-1960. aastatest pärit bänd – ja see pole mitte etteheide, vaid kompliment.

Immo Mihkelson: „Anne fenomenaalne jõud on kestnud raugematult aastakümneid. Ikka on mingid tõusud ja mõõnad, aga mitte Annel – tema on kogu aeg rühkinud meeletu jõuga edasi.“

Duke Ellingtoni sümfooniliste teoste faktuur on detailirohke ja värvikas, tulvil mikrosündmusi, mis kordamööda kuulaja tähelepanu eest võitlevad.

Enne pandeemiat jõudsalt pooleteise nädala peale laotunud festival oli nüüd pisut lühem ja mahtus pealinnas kaheksa päeva sisse.

Kaugele üle džässi piiride laienenud „Jõulujazzi“ festivali keskel raputas publiku tardumusest üles aktivistist mässaja ja kitarrist Marc Ribot.

„Müriaadfesti“ avaõhtul meenutati kevadel meie hulgast lahkunud Ester Mägit, kel paari kuu pärast oleks kätte jõudnud kahe nulliga lõppev aukartustäratav iga.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.