$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Eesti ja Norra etenduskunstnike koostööna valminud lavastust „Ma võtan selle enda kanda“ võib vaadelda ruumikasutuse erisuguseid kogemusi võimaldava ühisloome kauni näitena.

Lavastuse „Varjupaik Ouroboros“ läbivaks jooneks on katkestuste ahelad kehas, liikumises, kehade koosolemises, kulgemises ja tervikus.

Tsirkuseartist Lizeth Wolk: „Nüüdistsirkuses tulevad vanad trikid tagasi uue lainena, aga täiesti teisenenud tähendusväljaga.“

„Yokoonomatopoeemid“ on ühtaegu kontsert, etendus, stand-up, pihtimus, näitus ja kollektiivse fantaseerimise ruum.

Transgressiivne „Kaev“ vajutab korraga nii erootika, tabude paljastamise kui ka agressiivse šokiteraapia nupule, kaugemale ulatuv eesmärk võib aga jääda ähmaseks.

Seekordne „Premiere“ oli ootamatult žanripuhas: paistab, et kõik uue põlvkonna koreograafid ei soovi tingimata sulanduda oma loominguga etenduskunstide hübriidvormidesse.

Kui küsida, kas tants pole enam see, mis ta oli enne pandeemiat, siis äkki ta ei olegi seda juba tükk aega olnud ja me alles nüüd märkame seda?

Uue hingamise leidnud Von Krahli teatri trupp mängib täiskäigul: iga tegelase lood ja motiivid põimuvad kaootilises kaleidoskoobimustris.
Lavastuses „Kas te olete oma kohaga rahul“ räägitakse isikliku koha ja kollektiivse ruumi muutunud ja muutuvast tähendusest, aga ka unistuste vormimisest omaenda tõeks.
Tantsijast, koreograafist ja pedagoogist Rudolf von Labanist alates tähendab tantsutehnika eelkõige oma keha ja selle liikumisloogika mõistmist.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.