$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Lavastus „Klassis“ oma askeetlikus režiis ja stsenograafias jätab igale vaatajale ruumi omaenda koolimälestuste taaselustamiseks.

Kinoteatri „Kohvrile“ on põhjust ette heita süvenematust, esimeste märksõnade õhkuviskamist, lootuses, et küll neist mõni ikka seina külge kleepub.

„Onu Bella tähestikus“ üksnes näidatakse labasust, kuid seda ei mängita läbi ega lahti ning sellele ei pakuta dünaamiliseks vastukaaluks intellektuaalset ja nn kõrget.

Liisa Saaremäeli kontsertlavastuses „Scream Box“ keskendutakse väikesele kõrile, kust saab alguse võimas karje. Laval on ka muusik Florian Wahl, kes nimetab ennast postgeograafiliseks triksteriks.

Günter Grassi poliitilisus toimib ennekõike esteetika varal: tema kujundid pööravad reaalsuse pahupidi ja osutavad hinge pahupoolele, pannes inimese silmitsi oma tajude ja ihadega.

„Küünik“ ebaõnnestus mitte režii ja näitlejamängu, vaid impulsse pärssiva alusmaterjali tõttu.

Erisugused meediumid jäid „… Eetika“ puhul demonstratsioonesinemiseks täitmaks Paavo Piigi dramaturgilisi remarke.

Lauri Lagle lavastuste läbiv hoiak ongi mitte võtta vastu lihtsamat elu: ta otsib materjali, mille vastupanu ületamine protsessina on poeetiline.

Teater ongi suur leping, millel palju punkte ja lepinguosalisi, sh publik, kes nõustub vaikiva lepinguga võtma omaks teatritinglikkuse ja tegema näo, et usub loodud maailma ja saab sellest osa.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.