$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Võib-olla on Lilli Luuk uus tumekirjanik. Tema teoste tundetoon on pingestatud ja ehe, kuid liiga kaua kestes paneb piinav minoor lugeja taluvuse proovile.

Eeva Pargi raamatus „Ringmäng“ hargneb peatükk peatüki haaval lahti elu- ja aialugu, mille juured on eelmistes põlvedes, nende aedades, majades ja töödes. Ega aeda saa ju olla majata.

Juta Kivimäe kannab romaanis „Suur tuba“ koos värvikate tegelaste ja nende asjade kirjeldustega lugejani tükikese elavat aega. Kas kirjandus ei ole mitte tõeline ajamasin?

Kõik on kõigega seotud, uued raamatud kõnelevad varasemate aastakäikude omadega, iga valdkond haagib kümnel eri moel teistega ja nii valmib teos teose haaval tugev ehitis.

„Noaloopija“ on silmadega kirjutatud, autor näeb asju ja kirjeldab neid lummavalt. Kokku mõjuvad tema pildid liiga küllaselt, rahutult ja etteaimatavalt.

Kuidas panna lugeja läti kirjandusest huvituma? Äkki saaks kuidagi teha nii, et need, kes lähevad Lätti kaubareisile, peavad lunamaksuks ostma ühe läti kirjaniku raamatu?

Urve Sõmera „Päikesevõimalus“ sobib haiglaraamatukokku nagu valatult. Nii mõnigi leiaks seda lugedes, et tema elul pole nii väga häda midagi.

Maailm on liiga kaua katastroofe edasi lükanud, liiga kaua laveerinud segaste ja katteta poliitiliste lubaduste supis. See aeg hakkab otsa saama.

„Päev nagu elu“ on professionaalne ohtra fotomaterjaliga varustatud elulugu, kuid üldpilt sellest on paraku lahja.
Elin Toona raamatu „Pagulusse“ tuum on alaline mitme kultuuri vahel kõlkumine, pidev iseenese koha ja olemuse otsimine.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.