-
15. oktoobril kell 15.00 räägib Toomas Haug Tammsaare Muuseumis teemal “Gailit ja Siuru. Blasfeemia algus eesti kirjanduses”.
Tegemist on näituse “Viiuldaja karussellil. August Gailit Tammsaare juures” loengusarja viimase ettekandega, mis keskendub Gailiti skandaalsele Siuru-perioodile.
-
Väljavõtteid arutelust Eduard Vilde muuseumis 19. septembril Osavõtjad: ajakirjanik ja luuletaja KÄTLIN KALDMAA , A. H. Tammsaare muuseumi juhataja MAARJA VAINO, endine kultuuriministeeriumi muuseuminõunik PEETER MAUER , Tallinna Linnateatri muusikaala juhataja RIINA ROOSE, kirjanik MAIMU BERG, Adamson-Ericu muuseumi direktor ÜLLE KRUUS.
Maarja Vaino: Mainin sissejuhatuseks, et problemaatika või teemapüstitus kerkis meie teadvusse kahel põhjusel. Kõigepealt avaldas Mihkel Mutt möödunud aastal Loomingus mõtteid ja märkmeid monumentide teemal. Teda huvitas, mis on…
-
Indrek tituleeritakse hulluks niipea, kui ta astub sisse Mauruse kooli uksest. Indrek kuuleb, kuidas Maurus tema kohta endamisi pobiseb: „So ein grosser Narr.”
Tammsaare näidend „Kuningal on külm” ammutab motiivistiku vana testamendi esimesest Kuningate raamatust. See algab nõnda: „1. Kuningas Taavet oli jäänud vanaks ja elatanuks, ja kuigi teda kaeti vaipadega, ta ei saanud sooja. 2. Siis ütlesid ta sulased temale: „Otsitagu mu isandale kuningale tütarlaps, kes on neitsi, ja ta seisku…
-
Tammsaare muuseumisse 2006. aastal uue püsiekspositsiooni tegemine tähendas eelkõige tegelemist ruumiga. Isikumuuseumis on koos tihedalt läbi põimunud ruumisuhted, alates füüsilisest ruumist, kuhu muuseum on paigutunud, kuni kultuuri- ja tähendusruumini, millesse ta kuulub.
-
Nii „Kõrboja peremehe” kui ka „Ma armastasin sakslast” puhul on otse hämmastav, kui visalt vaadatakse mööda nende romaanide seosest eestlaste rahvusliku ajaloo ja identiteedi probleemidega.
-
1954. aastal kuulutas ohtras tiraažis välja antud plakat “Sõites Tallinna, ärge unustage külastamast Eduard Vilde korter-muuseumi!”, süvendades nii neis, kes sinna läksid, kui neis, kes ei läinud, Vilde kui tõelise, prohvetliku sotsrealisti kuvandit. Vildest sai kõrvuti Liivi ja Tammsaarega kirjanduslugude telg, ja kui ajad muutusid, pöörati talle põlglikult selg. Alles hiljaaegu on vaikselt hakatud Vilde nime rehabiliteerima.
-
Kui ütled, et lähed Venemaale Kaukaasiasse, on esimene reaktsioon, et kui ohtlik see ikkagi on. Äkki ei maksaks minna. Kui ütled, et lähed Sotši, leebutakse, ja õhus on nostalgiat. Sobiv paradoks koha jaoks, kus kunagi ravis ennast eesti kirjanik-kangelane ja paradoksimeister, Tammsaare.
-
Metsanurk näitab elulooniitidest punutud vaiba tagumist külge.
-
1935. aasta suvel viis Tammsaare oma naise-lapsed suvitama, läks siis ise tagasi Tallinnasse ja hakkas kirjutama nagu hull. Tulemusena valmis romaan “Ma armastasin sakslast”, mis jõudis sama aasta novembri alguses trükikojast poodidesse.
On arvatud, et Tammsaare lähtus loo temaatika puhul üliõpilaste ja naiste nn üleskutsest kirjanikele kujutada neid mõnes teoses vahelduseks ka positiivselt. Teisest küljest pole sel tänases päevas enam kuigi suurt tähtsust, kas tegemist on n-ö tellimustööga või mitte.…
