-
„Olematute raamatute antoloogia” on postmodernistlik aktsioon, ent postmodernism kuulub juba minevikku.
-
Kes suudaks kehadele lõpu teha,
ka valguse maailmast hävitaks.
Goethe „Faust”, Mephistopheles
Dokumentaalfilm „Ballettmeister”, Eesti 2014, 63 min. Režissöör Ruti Murusalu, stsenarist Marje Len Murusalu, operaator Erik Norkroos. Linastub kinos Artis.
Kui tiiger poega hambus ühest kohast teise kannab, teab ta täpselt, kust kinni kaksata, et kutsikas üles tõsta ühekorraga, ühes tükis, kõige täiega. Isikuloolise filmi puhul kerkib sama küsimus: kas autor on portreteeritavast üles leidnud isiksusliku dominandi, tema loomuse unikaalse lukuaugu? Või on…
-
KUNST.EE 2012, nr 3, ehte-eri lisa. Koostanud ja toimetanud Kadri Mälk, kujundanud Aadam Kaarma, tõlkinud Kadri Mälk, Tiina Randviir
I
Kadri Mälk on üks väheseid, kes on ellu kutsunud oma koolkonna, õhutanud üliõpilaste hingeääsi ning läitnud nende sõrmis leeklampe, mille valgel ja valul valmib eesti nüüdisehtekunst kui selgem mõiste, kontsept. Ja mis on ühe loomingulise koolkonna tunnus: Kadri Mälgu õpilased EKAs pole mitte oma mentori satelliidid, nad on igaüks omaette planeet. Ent…
-
Ants Juske, Tundeline teekond Velázquezest Navitrollani. Toimetanud Katre Ligi. Kaane kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2012. 462 lk.
Kirjutan Ants Juskest kui sõbrast ja kolleegist – austusega ning ausalt. Ülikooli aegu Tartus elasime ühist tudengielu (mida ta on memuaarselt valgustanud) ning 1990ndate algupoole Tallinnas puutusime kokku toimetustes. Aga siis kadus Juske mul kuidagi silmist – ning just sinna sattus tema viljakaim aeg kunstiteadlase ja -kriitikuna. Üht-teist välkus vaatevälja küll, ent postmodernism, Juske…
-
Olen Sergei Metlevi oma „Propagandasõnastikus” (Tallinn 2011, lk 19) liigitanud „alibi-venelaseks” (nii nagu Uri Avnery on „alibi-juut”). Tema kirjutised on väärtuslik analüüsiaines mu propagandatehnikate loengusarjas. Ta tekstid lähevad ka aina ilmekamaks – viimatine „Venemaa mõjutuspoliitika agendid löögi all” (Delfi 17. IV 2012) kujutab endast propagandavõtete näidiskogu. Julge, paljastav, riskantne (Vene diplomaat „helistas organisatsiooni esinduskokku kuuluvatele õpilastele ja hirmutas neid. Omal initsiatiivil? Ei usu,” kirjutab Sergei Metlev; aga veenduge ise, Postimees…
-
Kommentaator ei ole mõistnud, et mitte ükski tõlgendus ei sünni otsese tähenduse lõpmatust täpsustamisest.
Eesti rahvast tuleb õnnitleda. Me jätkame oma vaimse alusmüüri kindlustamist inimkultuuri nurgakividega. Mullu ilmus maailma vanima säilinud eepose „Gilgameši” eestindus, tänavu Dante Alighieri „Jumaliku komöödia” vahendus – ja koguni kahes väljaandes – tarbelises ning luksuslikus formaadis. Tagantjärele lisaksin ma siia ka juba 2003. aastal ilmunud „Ynglingite saaga”. Aga täna kõneleme kõige uuemast – Dantest. Kusjuures ma räägin…
-
Kultuurisemiootikud Juri Lotman ning Aleksandr Pjatigorski juhivad artiklis „Tekst ja funktsioon” (1970) tähelepanu tõsiasjale, et mitte iga kirjutis pole automaatselt tekst. Olemaks tekst, peab kirjapandu evima veel mingit lisandväärtust, mis annab talle kaalu. Tekst on hierarhiline staatus. Kirjapandu ise saab olla kas lühem või pikem, selgem või segasem – aga ka „rohkem tekst” või „vähem tekst”, sõltuvalt oma materiaalsest ja vaimsest kohast kultuuri väärtussüsteemis. Noil lisandväärtustel on oma tähtsusjärg. Mõnes…
-
Ibseni „Hedda Gabler” pole mitte proosapõhine draama, mille aluseks on romaan, vaid luulepõhine draama, mille aluseks on tragöödia.
Von Krahli teatri ja Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti VIII lennu „Hedda Gabler”, autor Henrik Ibsen, lavastaja Māra Ķimele (Riia Uus teater), kunstnik Epp Kubu, valguskunstnik Oliver Kulpsoo. Mängivad Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, L oore Martma, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Siim Sups, Ragne Veensalu ja Kirsti…
-
Santayana raamat „Ilutunne. Esteetikateooria visand” (1896) koosneb neljast osast. Esimene ja põhjapanev kannab pealkirja „Ilu loomus”. Sellel rajanevad kõik autori edasised mõttearendused, mis pakuvad üksnes kõrvalist huvi. Meid lahutab tolle raamatu sünnist 113 aastat ning esteetika on vahepeal kogenum kui Santayana omal ajal. Tema „esteetikateooriast” on suuresti saanud esteetika ajalugu. Ta ajab omaaegseid asju („hedonistlikest esteetikuist” räägib ta äratuntavalt tõsiasja taustal, et viis aastat tagasi oli ilmunud Wilde’i „Dorian Gray…
