Liis Rull

Kõlanud laulud saab teksti poolest jagada kolmeks: eesti luuleklassikal põhinevad, nüüdisteksti kaudu intiimsema puudutusega ning rahvaluulest ainest võtnud palad.

Vaikse nädala kontsertidel oli leitud meeldiv tasakaal, kus solist ja orkester ulatasid teineteisele toetava käe, et läbimõeldud kava otsast lõpuni parimal võimalikul moel publikuni tuua.

Kuigi mängukannide järgi pealkirja saanud kontsert oli pigem tõsise joonega, peitus suurepärase kava alltoonides läbielatud repertuaari najal saavutatud mänglev kergus.

Loodetavasti leiab edaspidi veel rohkem huvilisi ka Eestist omal käel tee Läänemere koorikonkursile, sest koorilaulus on asju, mis ekraani vahendusel sügavuti ei saa sütitada.

Aprill algas efektse ekspositsiooniga, mis otsis rännakutes oma paiguti killustunud olemusele kinnitust, kuni jõudis pingest särisevaid elektriliine oma haardesse suruva kulminatsioonini.

Peast laulev koor näeb konkursiolukorras alati parem välja ning lauljate kontakti dirigendiga tuleks pingelises situatsioonis kindlasti tähele panna ja hinnata.

Kuigi festivali eesmärk oli esitleda neidudekoore, mitte näiteks uudisloomingut, ei tähenda see, et neid kahte poleks saanud mitmekesisuse nimel omavahel rohkem põimida.

Ülli Kukumäe ideest hargnema hakanud „Naise lugu“ on lihtne ja siiras sissevaade ühe naise eluraja rägastikesse ning annab vaatajale kaasa korraliku annuse optimismi.