-
Joris-Karl Huysmans, Äraspidi. Tõlkinud Leena Tomasberg, toimetanud Mall Põldmäe. Kujundanud Andres Tali, küljendanud Lauri haljamaa. Koolibri 2013. 212 lk.
Olemise tülkus süveneb ja spliin surub ligi maad.
Joris-Karl Huysmans, „Äraspidi”
Kurikuulsal kohtuprotsessil 1895. aastal küsitakse Oscar Wilde’ilt, millisele raamatule ta vihjab oma „Dorian Gray portrees” ning kas ta ka ise jagab selle teose „sodoomlikke” (sic!) moraaliseisukohti. Wilde vastab vaid, et tegu on J.-K. Huysmansi raamatuga „Äraspidi” ega kommenteeri enamat. Mainekas kirjanik…
-
Carlos Ruiz Zafón, Taeva vang. Tõlkinud Kai Aareleid, toimetaja Terje Kuusik. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2013. 344 lk.
Kõik siin ilmas on võlts, noormees. Kõik peale raha.
Carlos Ruiz Zafón, „Taeva vang”
14. mail paisati maailma raamatupoodide lettidele järjekordne Dan Browni seekord Dantest inspireeritud üllitis „Põrgu” („Inferno”), kus jätkuvad Robert Langtoni peadpööritavad seiklused. See on tähelepanuväärne, sest vist esimest korda maailmas ilmuvad originaal ning tõlked olulisematesse keeltesse üheaegselt. Kuuldavasti olevat selleks suletud…
-
Orhan Pamuk, Minu nimi on Punane. Tõlkinud Ly Seppel, toimetanud Tene Hook. Kujundanud Jan Garšnek. Pegasus, 2012. 519 lk.
Ma ei taha olla lihtsalt puu, tahan olla tema tähendus.
Orhan Pamuk, „Minu nimi on Punane”
„Oh, East is East, and West is West, and never the twain shall meet,” kirjutas üks Briti impeeriumi šovinistlikumaid kirjanikke Rudyard Kipling 1889. aastal „Ballaadis Idast ja Läänest”. Paljud, kellele see värsirida mantraks on saanud, vaevalt siiski teavad,…
-
Pascal Mercier, Öine rong Lissaboni. Tõlkinud Piret Pääsuke. Kujundanud Ülo Emmus. Eesti Raamat, 2012. 380 lk.
Mida me teame kellestki, kui me ei tea midagi nendest piltidest, mida loob tema kujutlusvõime? /Pascal Mercier, „Öine rong Lissaboni”/
Mõni aasta tagasi sattus mulle kätte raamat „Mõrvatud maja” („La Maison assassinée”, 1984), autoriks keegi Pierre Magnan. Kaanepilt lubas oletada tavapärast gooti romaani, reklaamtekst tagakaanel tõotas loomulikult parimat, mis eales kirjutatud. Hilisem netis sirvimine andis teada,…
-
Ben Okri, Jumalaid hämmastades. Tõlkinud ja kujundanud Mathura, toimetanud Sven Blehner. Allikaäärne, 2012. 148 lk.
Armastus oli kõikide ülikoolide kõige tähtsam õppeaine. Terved teaduskonnad olid pühendatud ka elamise kunstile. See oli tsivilisatsioon, mis püüdis lihtsat sihti: vaimset täiust ja meisterlikku elamist. /Ben Okri, „Jumalaid hämmastades”/
Lõuna-Nigeerias Nigeri jõe delta lähedal elab urhobo hõim, keda on arvuliselt umbes sama palju kui eestlasi, kuigi allikate statistilised andmed kipuvad tublisti varieeruma. Neil on oma keel…
-
Kui kõiketeadjat netti sirvida, siis ega sealt sinu kohta suurt teada ei saa, ehkki oled kirjutanud neli raamatut: „La mala vida ehk neetud elu”, (2009), „Nora”, (2010), „Jumala poolt hüljatud” (2011) ja „Mässav Barcelona” (2012).
Arvan, et on autoreid, kelle teoste mõistmiseks on oluline ka nende endi elu, mis aitab mõista, miks nad kirjutavad, nagu kirjutavad, ja neid, kelle looming ja elu on teineteisest suhteliselt lahus. Kuivõrd on sinu kirjutatu sinu…
-
Alguses polnud muud kui moraaliskeemid. Ja tuntav elu. Seejärel polnud muud kui uimastid ja keppimised. Nüüd pole muud kui tissid ja persed.
Martin Amis, „Lapseootel lesk”
1950. aastaid Inglismaal on kirjeldatud kui sünget aega, mil päike peaaegu kunagi ei paistnud, majad olid talumatult külmad ning rõsked, nappis elementaarseid elatusvahendeid ning mässasid „noored vihased mehed”, kuna muutused ühiskonnas tundusid olevat liiga aeglased. See oli aeg, kui ka George Orwelli õõvastav tulevikunägemus „1984”…
-
David Lodge, Mõtleb . . . . Tõlkinud Riina Jesmin, toimetanud Kristel Kalda, kujundanud Anne Pikkov. Varrak, 2012 334 lk
Teadvuse fenomen on üks filosoofia ja loodusteaduse suuremaid lahendamata probleeme. Kõrgelt arenenud teadvuse eripärane omadus on eneseteadvus – teadlikkus oma teadvusest.
Wikipedia
1974. aastal avaldab ameerika filosoof Thomas Nagel (1937) allegoorilise essee „Mis tunne on olla nahkhiir?” („What is it like to be a bat?”), kus ta väidab, et meil puudub reaalselt igasugune võimalus seda…
-
Mario Vargas Llosa. Tädi Julia ja kirjamees. Tõlkinud Eva Kolli, kujundanud Jüri Jegorov. Tänapäev, 2010. 410 lk. Mario Vargas Llosa. Kirjad noorele romaanikirjanikule.
Tõlkinud Ott Ojamets, toimetanud Triinu Tamm. Loomingu Raamatukogu nr 15-16, 2011. 96 lk.
„. . . . preemiad, avalik tunnustus, suured tiraažid ja kirjaniku sotsiaalne prestiiž liiguvad edasi sui generis, omal ülimalt juhuslikul moel, ning nii mõnigi kord tõrjutakse põikpäiselt eemale need, kes eespool nimetatut kõige enam väärivad, ning ollakse helded kõige…
