-
Iraani modernteatri viljakaks poolkuupinnaseks võib pidada Mohammad Rezā Shāh Pahlavī valitsemise ajal toimunud Shīrāzi kunstide festivali (1967–1977). Peamiselt Persepolise varemetes aset leidnud etenduskunstide ja nüüdismuusika festivalil esinesid maailma avangardi tipud nagu Peter Brook, Jerzy Grotowski, Tadeusz Kantor, Robert Wilson, John Cage, Merce Cunningham jt. Festivalil oli ilmselge mõju toonasele iraani kunstnike noorele põlvkonnale.
Kahjuks sisaldas aga läänele orienteeritud festival sisemist vastuolu: festivali rikkaliku finantseeringu ja ühiskonnas valitseva vaesuse vahel laius suur…
-
Pilguheit Iraani ja selle teatri kuvandi taha.
Sellel ajal, kui projektiteater R.A.A.A.M pidas „Antigone” (lavastaja Homayoun Ghanizadeh) külalisetendustel Teheranis (20. VIII – 12. IX) mänguloa pärast tsensoritega ägedat võitlust,* keskendusin mina iraani modernteatrist mosaiigi kokkupanemisele. Iraani teatri grand old lady, kellel on olnud oluline roll ka modernteatri kujunemisel, ning kolm noort iraani lavastajat, kellel on juba märkimisväärne rahvusvaheline pagas, vaatasid igaüks omaette peeglisse ning kirjeldasid iraani teatri praegust palet. Mosaiigimeister sobitas…
-
Mis ühendab Michel Gondry, Alvis Hermanise ja Ljudmila Ulitskaja loomingut? Pealtnäha eripalgelised autorid, kuid kõigi nende puhul on täheldatud märke uue epohhi saabumisest. Kas neid märke leidub ka Eesti teatris?
Viimase kümne, maksimaalselt viieteistkümne aasta akadeemilistes kirjutistes on hakatud osutama postmodernistliku paradigma muutusele. Esile on kerkinud mitmeid teooriaid, mis toovad tõestuseks uusi kunstinähtusi, mida pole võimalik postmodernistlikku mõistestikku kasutades seletada. Radikaalsemad teoreetikud väidavad postmodernismi lõppenud olevat, isegi kui selle diskursiivsed strateegiad…
-
Ka Venused ja Olümpiad peavad oma võitudeks vaeva nägema.
?Salakired? (?Choses secretes?, Prantsusmaa 2002). Re?issöör Jean-Claude Brisseau. Osades Sabrina Seyvecou, Coralie Revel, Roger Mirmont, Fabrice Deville, Blandine Bury.
