$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Kaupo Meiel
-
Tuttava linna tuled – Siin elas Hannibal
Suvepealinnas Pärnus kõike justkui on, aga millestki oleks nagu alati puudu.
Sõitsin esmaspäeva hommikul bussiga Pärnust Tallinna, kohtadest oli täidetud ehk kolmandik. Lahe oli olla, sai isegi üle kahe istme laiutada ja närida viineripirukaid, mis hirmsal moel pudisevad, isegi kui neid kuidagi nägupidi kotis püüad järada.
Samal õhtul sõitsin bussiga Tallinnast Pärnusse tagasi. Buss oli paksult rahvast täis. „Välja müüdud, välja müüdud,“ korrutas bussijuht neile, kellel piletit ei olnud,…4 minutit -
„Valge“ on „Valge“, aga see kontekst …
Andres Aule luulekogu puhul ei saa mööda vaadata sellest, et 2013. aasta lõpu kõige kuumem teema oli Sirbis toimuv.
5 minutit -
Roostes õuntelt peegeldub tolmune meri
Triin Paja luulekogu „Nõges“ on hästi toimetatud tugev debüüt. Raamatu ühtaegu nii tugevus kui ka nõrkus on kujundite kordumine.
4 minutit -
Maarja KangroPiia RuberAuhinna hinda küsi auhinnatult
Maarja Kangro „Minu auhinnad“ on tsunftisisene raamat. Laiemale lugejaskonnale on see keelatud kui teadmine, kuidas tehakse seadusi ja vorsti.
4 minutit -
Tere tulemast Jan Kausi teadvusesse!
Aastaid tagasi oli mul ühe hingedepäevateemalise leheloo ilmestamiseks kiiresti illustratsiooni vaja. Kunstnikku polnud käepärast, mistõttu tegin ise Paintis kollaaži. Pildil oli koduse ilmega aken ja aknalaual põles küünal, kardinad rippusid liikumatult, aknast paistis tähistaevas ja suures plaanis planeet Maa. See kunagine pildike meenus, kui lugesin Jan Kausi uut miniatuurikogumikku „Läheduste raamat“.
Kausi kahe aasta eest ilmunud miniatuuriraamat „Tallinna kaart“ oli mulle tolle aasta ilukirjanduslik tippsündmus. See pakkus hooaja suurima lugemiselamuse, millesarnase…4 minutit -
Suur eesti eneseabiõpik
Eesti proosa lõppenud aasta nägu jäävad kujundama eelkõige kahe romaanivõistluse tulemused, Tänapäeva oma veidi vähem, Eesti Kirjanike Liidu oma veidi rohkem. Kaante vahel on juba ilmunud hulk äramärgitud ja märkimatagi jäänud käsikirju. Just see ongi romaanivõistluse olulisim panus: tuua kodumaisesse proosasse hulk uusi nimesid ja nimetusi, millele võib ennustada tänulikku lugejaskonda.
Müütilise suure eesti romaani otsingud pole küll lõppenud, kuid et niisugune teos võrsub just tänu romaanivõistlusele, selle šansid on pooleks –…5 minutit -
Külla tuleb ungarlane
Ungarlased on eestlastele alati olnud nii kaugel ja samas nii lähedal. Kultuurilised kokkupuuted on küll järjepidevad – tunnustus selle eest Ungari instituudile ja ungari kultuuriseltsile –, kuid mitte just eriliselt silmapaistvad, mis pole sugugi mõeldud etteheitena. Pakutud on üpris kirevat valikut oma kultuurist, korraldatud näitusi ja kontserte ning vahendatud ungari kirjandust.
Kõneldes kirjandusest, siis nii suure „maniakiga“ nagu poolakate suur sõber Hendrik Lindepuu pole ungarlasi eestlaste seas pärast Edvin Hiedelit kahjuks…4 minutit -
Mudlum minevikust
Teinekord tundub, et eesti kirjandusel on kõik olemas, mis vaja: oma filosoofid, oma stiilimeistrid, oma grafomaanid, oma krimikirjanikud, oma ulmekirjanikud, oma vagurad meistrid ja hullud uustulnukad, vagurad uustulnukad ja hullud meistrid. Mida veel tahta?
Õnneks pole see kirjanduseasi nii paigas meil midagi. Mis kirjandus, isegi kirjanduskriitika pole paigas, teatakse kõnelda, kuid kuri temaga, las ta jääda mõneks teiseks korraks närida. Oluline on see, kas meil kirjanduses uusi hääli jagub. Aga jagub,…4 minutit -
Veni, Vadi, vici
Hoidsin käes Urmas Vadi novelliraamatut „Kuidas me kõik reas niimoodi läheme“ ja jutus, mida parasviisi lugesin, kõneles Urmas Vadi. Lugemise taustaks mängis raadio ja seal hakkas samal hetkel, kui ma Vadi raamatust Vadist lugesin, kõnelema Urmas Vadi. Samal õhtul enne magamajäämist lugesin õhtulektüürina Paul Sussmani põnevusromaani „Kadunud oaas“ ja seal peategelased egüptoloogid arutasid, et ilmselt asub mingi salapärane vidin kuskil vadis. Ja pealegi on meil Vadiga mõlemal samasugune säbrulise kollaka…6 minutit -
Aeg ei loo silda üle unustuse jõe
Mälestusteraamatutest on meil mõndagi õppida. Näiteks seda, kuidas omaenda olevikku tähele panna, kuidas inimesed mäletavad või tõlgendavad sama sündmust vägagi erinevalt ja lõpuks sedagi, et vahest ei maksaks üldse mälestusteraamatuid kirjutada, sest sellest, mis hetkel eredalt põleb, saab aastate möödudes tuulde tuulatav tuhk.
Mälestusi, meenutusi ja klaarimist vajavaid vanu arveid lugejad ootavad, mis sellest, et enamasti ei ole need raamatud enamat kui pikemaks venitatud ja pretensioonikamasse vormi valatud lehelood, mida vahendab…8 minutit
