-
Oriana Fallaci, Kiri sündimata jäänud lapsele. Tõlkinud Anne Kalling, toimetanud Mall Põldmäe. Kujundanud Endla Toots. Koolibri, 2011.
Itaallanna Oriana Fallaci loomingut pole varem eesti keelde tõlgitud, seega on ta siinmail tundmatu nimi. Ometi kõneleb tõlkija Anne Kalling eessõnas väga kuulsast isikust: ajakirjanikust, kirjanikust, vabadusvõitlejast, sõjakorrespondendist, naiste õiguste eest võitlejast, inimväärikuse eestkõnelejast, üllameelsest tõe teenijast.
-
Jüri Talvet, Jüri Perler. Isegi vihmal on hing. Oo Hamlet, mu vend. Kaane- ja vahepildid Lembit Karu, kujundanud Pent Talvet. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010.
Vastates ühes möödunud aasta lõpul antud intervjuus Rein Veidemanni küsimusele, kes on luuletaja Talvet, ütleb küsitletav, et ta on „vaimne maailmarändur, kosmopoliit, kes aga ometi vajab rohkem kui midagi muud armastust, alguste puhast lapsemeelt ja kodu” (Postimees 10. XII 2010). Enesest kui õpetlasest ja teadlasest kõneldes…
-
Kriitika stiil on praegu ühelt poolt targem ja keerulisem, teiselt poolt kiledam ja toorem.
Üllatusega märkasin, et mu Eeva Pargi proosast kirjutatud lugu üle-eelmises Sirbis sattus kõrvuti noorte kirjanduskriitikute aruteluga kirjanduskriitika teemadel laiemalt. Nagu ikka, oli arvamusi sama palju kui kriitikuid. Lugesin huviga – ja läks isegi meelest, et eesti kirjanduselu pikkade aastate jooksul jälgides olen lugenud samalaadseid mõtisklusi ideaalse ja tegeliku kirjanduskriitika kohta juba hulganisti. Sellised dispuudid korduvad teatud…
-
Eeva Park prosaistina – kas kanaarilind kaevanduses või peene pintsliga portselanimaalija?
Eeva Park. Hullu Hansu lugu. Kujundanud Andres Tali. Eesti Raamat, 1988.
Eeva Park. Tolm ja tuul. Kujundanud Tiiu Pirsko. Eesti Raamat, 1992. Kordustrükk, Varrak, 2006.
Eeva Park. Mees, kes mäletas elevante. Kaane kujundanud Milvi Torim. Huma, 1994.
Eeva Park. Naeru õpilane. Toimetanud Helle Tiisväli. Kujundanud Katrin Kaev ja Sigrid Pavel. Kupar, 1998.
Eeva Park. Pääse karussellile. Kaane kujundanud Marek…
-
Hoolimata väga tõsisest ja siirast alltekstist, on Helga Nõu eesti kirjanduse üks jultunumaid postmoderniste.
Otsinud üles viimse kui ühe Helga Nõu raamatu, mis mul kodus oli, ja tekitanud nendest lauale kõrge kuhja, jäin mõtlema, et mis siis nüüd saab. Kas on üldse võimalik öelda nende kohta midagi üldist, mis kehtiks tingimusteta; kas saab neid mingi kujundiga hõlmata, kas seal on midagi sellist, mida annaks kergesti lahterdada, sildistada, liistule tõmmata, analüüsida, prepareerida,…
-
On’s meil nüüd mitu kirjandust, nii nagu mitu Eestitki – ikka esimene ja teine ja vist juba kolmaski?
„On ju terve elu üks järgnevate uste avamine – laps astub koduuksest välja ja avab lasteaia ukse, siis algkooli ning teiste koolide uksed. Suurde maailma astumist võiks võrrelda ühest ruumist teise, ühest rollist teise minemisega. Järjest tulevad uued rollid, avanevad uued uksed – ja ikkagi jääb nii mõnigi uks alatiseks suletuks.”
Dagmar Normet,…
-
On üks kultuuriliselt viljakas lunastajaliik – patuoinas-lunastaja. Just sellesse lahtrisse liigituvad need prostituutidest lunastajad, keda ikka ja jälle kirjanduses kohtab.
„Sa tahad olla niisugune nagu kõik teised. Aga enam sa ei saa. Sul pole tagasiteed endisesse maailma. Sinu poole vaadatakse teistsuguse pilguga. Sinule esitatakse küsimusi: kui kole seal oli?”
Svetlana Aleksijevitš, „Tšernobõli palve”
„Mul oli tunne nagu pärast kellegi surma: kõik oli mõistmatult muutumatu, kuid samas täiesti erinev. Valgus oli kalgim, helid valjemad,…
-
Mul ei ole autot. Mul ei ole Internetti. Mul ei ole mobiili. Mul ei ole kohvimasinat. Mul ei ole kirjutuslauda ega kummutit. Mul ei ole meest.
Mul on kolmekilone kaal, mille vanemad mulle kinkisid, siis, kui nad veel elasid. Mul on pliit Lõsva, mille ahi ei tööta. Mul on külmkapp Upo, mis Soomest kolmteist aastat tagasi humanitaarabina toodi. Mul on pesumasin Vjatka, mille paaki, pumpa ja mootorit on neli korda…
-
Televiisori peibutav müra on kui legaalne uimasti, mis on hõivanud igas elutoas parima platsi. Ja sõltlastest puudust ei tule.
Ausalt öeldes on raadiokuulamine jäänud tahtmatult natuke minevikuliseks nähtuseks, sest linnaelus on taustahelisid niigi palju. Tõsi, vahel mängib raadio hommikukohvi kõrvale, aga siis on see enamasti Klassikaraadio peal. Ja ka sealt klõpsab näpp selle varsti kinni. Vaikus on siiski parem.
