$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Praegune ehitusbuum on olnud arhitektuuri originaalsuse vaenaja. Leib tuleb kergemini lauale kommertsprojektide, mitte „kunsti panemisega“.


Mustakivi tee pikendus on üliilmekas näide linnavalitsuse tragikoomilisest enesele vasturääkimisest ja oskamatusest näha keskkonda terviklikult.
Ivar Saki tõlgendus mõjub ääretult värskendavalt traditsioonide põlistamise, „autentsete“ rõivaste tagaajamise, popmuusika järgi „eheda“ tantsu löömise kriitikavabal ajastul.

Nõudlikkust avaliku ruumi suhtes võiksid ilmutada ka meie metsamaastike kuningad ja kunded. Diletantlike harrastustööde asemel on aeg tuua loodusesse nüüdisaegne disain.

2018. aasta ehituskunst kutsub vanglasse, kohtusse, palverännakule. Disainlahendusena valminud keskkond jätab nuditud mulje ja liiga vähe ruumi vabale loovusele.

Kui kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis kuidas suhtuda (Tallinna) avalikku ruumi siginevatesse kingitud skulptuuridesse? Neid piinlikkusi ei saa ju kapipõhja peita.
Austria Vorarlbergi piirkonda käsitöö ja tänapäevase eneseväljenduse kohtumispaigana turustada on tark strateegia. Alpides alal hoitud poeetiline käeline pärimus tekitab järeletegemissoovi.

Pealinn on saanud veel ühe riigi ruumilisest enesekehtestussoovist lähtuva vabadussamba, mida on kallis pidada ning mille mõttekus on enam kui küsitav.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.