-
Vestlusringis on Tallinna maastikuarhitektuuri kongressi kaks peaesinejat Jan Gehl ja Mary Bowman
Jan Gehl on arhitekt, endine Taani Kuningliku Kunstiakadeemia professor. Ta on oma büroo Gehl Architects – Urban Quality Consultants asutajaliige (http://www.gehlarchitects.com/). Jan Gehl on kirjutanud mitmeid linnadeteemalisi raamatuid („Life between Buildings”, „New city spaces”, „Public Spaces – Publik Life”, „New City Life”, „Cities for People”). Ta on linnade olukorra parandamise projektidega töötanud Kopenhaagenis, Stockholmis, Rotterdamis, Londonis, Ammanis, Muscatis, Melbourne’is,…
-
2. – 4. novembrini toimus Tallinnas Sokos Viru Hotellis Euroopa Maastikuarhitektuuri Liidu (EFLA – European Landscape Architecture Association) regionaalne maastikuarhitektuuri kongress, mille meiepoolne korraldaja oli Eesti Maastikuarhitektide Liit (üritust toetasid EAS, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja Nord Plus Fond). Külalistel oli võimalus osaleda ka ekskursioonidel Õismäele, Kalamajja jne. Kongressi käigus avati tudengitööde näitus ning esitati läbilõige Eestis maastikuarhitektuuri vallas tehtud töödest; autorid said (tasu eest) näidata arvustamiseks komisjonile oma töid.
Esitleti värske…
-
Okupatsioonijärgses Eesti riigis on maastikuarhitekte koolitatud alates 1994. aastast. Maastikuarhitekti pädevus ja tööülesanded on määratlenud IFLA (International Federation of Landscape Architects) ja need põhimõtted on olnud aluseks ka maastikuarhitektide koolitamisele Eestis.
Eesti Maaülikooli kodulehelt: „Maastikuarhitektuuri pärusmaa on erinevate välisruumide kujundamine. Nii nagu arhitekt kavandab hooneid, kus inimestel oleks hea elada ja töötada, loob maastikuarhitekt mugavaid, turvalisi ja huvitavaid maastikuruume. Maastikuarhitekt aitab lahendada igapäevase elukeskkonna probleeme. Tänapäeval kavandavad maastikuarhitektid nii uusi elamupiirkondi…
-
Pelle Kalmo
Linn ei ole projekt, vaid protsess ja kõik, mis sellega või selles juhtub, on mingil viisil eelnenuga loogiliselt seotud. Närviline infosajand, kus igaüks püüab kõiges osaleda, et mitte millestki ilma jääda ja kõigega kursis olles oma tagalat kaitsta, seab ka avalikule ruumile hoopis teised tingimused. Klassikaliste monumentide, pühasammaste ja ära-puutu-klaasvigurite aeg on läbi. Tark oleks seda tunnistada, mitte järjekordse kõveraks istutud plekktahvli juures vanatühja appi hüüda.
