Kadi Herkül

Kurjad kired, omakasu, hirmu halvav jõud, massihüsteeria, lausvaled – need kõik on tänapäeval täpselt samuti olemas nagu XVII sajandi lõpu Salemis.

Ingomar Vihmari tõlgendus Alan Ayckbourni „Norman Vallutajast“ on tasakaalukas ja autoritruu lugu ebatäiuslikest inimestest, kes siiski väärivad mõistmist, mitte hukkamõistu.

Theatrumi „Poeg“ on kaugel täiuslikkusest, ent müts maha tegijate ees teema tõstatamise eest. See lavastus peaks olema vanemale kooliastmele kohustuslik vaatamine ja aruteluaines.

Londoni teatrisügis lummab vägeva uudisdramaturgia, ping-pongina terava näitlemise ja intensiivsete lavastajatöödega.

Peeter Raudsepa „Vanades aegades“ on pingestatud ja jõhkra sõnalahingu asemel melodeklamatsioon ja teksti ülevärvimine. Pinteri nõtkus, täpsus, pöörded jäävad välja mängimata.

Lavastuse mängumaailm, milles on kõrvuti ja segiläbi madal ja kõrgstiil, jumalad ja orjad, antiik ja kaasaeg, on igapidi üle võlli.

„Jäneseurg“ on lavastus, milles peegelduvad kõrvuti ja põimunult Tallinna Linnateatri hetkeseisu voorused ja puudused.