$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Kas Melchiori-filme ja „Viimset reliikviat“ on tõesti põhjust võrrelda nii, nagu seda on teha püütud?

Ilmar Raag: „Ma ei arva, et kunst kunsti pärast on tähtis. See on alati vahend millegi ütlemiseks.“

2021. aasta kaheksa „Eesti lugu“ ilmestavad väga hästi seda, miks on keerulistel aegadel filmikunsti vaja.

Audiovisuaalne maailm on noortele ülimalt kütkestav paik, aga üldhariduskoolis viiakse neid sellega kokku äärmiselt vähe.

„Hullumeelsus“ on ideaalne valik iga festivali, telekanali või voogedastusplatvormi retrospektiivprogrammi, mille teemaks on 1960ndate (nõukogude) modernistlik filmikunst.

Veiko Õunpuu filmimaailmas hinnatakse jala käimist, second-hand-esteetikat, head muusikat ja looduslähedust.

Ajaviite- ja lõõgastumiskultuuri kujutamisest eesti muusika- ja mängufilmis 1960ndate esimesel poolel, tantsu, pidutsemise ja molutamise valguses.

Arutelud laste ja lapsevanemate vahel on ehk „Sipsiku“ suurim väärtus, mis võiks ühiskonda tagasi peegelduda mõnusamate ühisettevõtmiste ja üleüldise vabalt võtmisena.
Ehsan Khoshbakht: „Sellist publikut nagu Bolognas ei kohta üheski teises riigis ega ühelgi teisel festivalil.“
Festival koosneb minevikuinimeste, kadunud kohtade ja tundmata lugude kaudu tänast maailma peegeldavatest kogemustest.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.