-
Loetelud ja kataloogid kuulusid inimelu tasandeid korrastavate võtete hulka juba muistsetes kultuurides.
-
XX sajandi teise poole kriitiline diskursus revideerib ka selliseid mõisteid nagu „terviklikkus”, „süsteem”, „universaalsus”, „homogeensus”. Need kõikehõlmavust ja totaalsust tähistavad sõnad asenduvad tasapisi mõistetega „erinevus”, „heterogeensus”, „jälg” jne. Ja muu hulgas hakkab filosoofilisema sisuga esteetika kirjeldustes järjest enam korduma ka epiteet „fragmentaarne”. Sellest omamoodi isegi ajajärgu vaimsust kokkuvõtvast sõnast kujuneb lähimineviku kultuurilise situatsiooni ühik, kunstilise väljenduse meetod, poeetika element.
-
Postmodernistlik ajastu on olnud seksuaalsuse rehabiliteerimise või enamgi veel – magamistoast väljakolimise ajajärk. Ihaldusväärse, seksika keha abil müüakse lõhnaõlisid ja muruniidukeid, seksiskandaal on oodatud teema meediaettevõtetes, intiimsused inspireerivad kunstnikke, kirjanikke ja filmitegijaid. Kunagised tabud on kadunud ning ettekirjutuste võrgustik hõrenenud: seksuaalne teadmine ja isegi teatud ebamäärane seksikuse nõue kuulub lahutamatu osana tänapäeva kultuuri. Lääne kultuuri üleseksualiseeritus tähendabki keha eksponeerimist ja rõhuasetuse muutust eelkõige avalikus (meedia)ruumis – televisioonis, filmis, kirjasõnas, reklaamis,…
-
Helid, mille loomiseks on kasutatud arvuteid, süntesaatoreid ja teisi tehnoloogilisi vahendeid, on meie igapäevase auditiivse maailma loomulik osa. Neist on saanud järjest tehnikakesksema kultuuri ja keskkonna üks väljundeid, „uue maailma” energia manifestatsioon. Marinetti ja Co kunagine masinautoopia on vähemalt selles valdkonnas põhimõtteliselt teostunud. Sellele eelnes sajandi jagu õnnestunud eksperimente, aga ka altminekuid ja sõna otseses mõttes tappasaamisi: Cabaret Voltaire’i esimesel kontserdil peksid rock’n’roll’i ootavad fännid bändiliikmed lihtsalt lavalt minema. Kunagist…
-
1. Ameeriklaste vaateid Euroopale on eri aegadel olnud mitmeid.1 Hollywoodi kuldajastu filmides keereldakse tantsusammul euroopa suurlinnade puhastel tänavatel, armutakse esimesest silmapilgust või satutakse kehvast keeleoskusest tingitud naljakatesse olukordadesse. Pariisi või Roomat on kujutatud boheemliku eluviisi ja nostalgia reservuaaridena – romantiliste paikadena, kus veedeti elu parimad aastad ja peeti „pidu sinus eneses”. Sõbralik pilk seiras niimoodi eksootilist ja kauget maad. Sõjateema lisas kuvandile tumedamat värvi ja eksistentsiaalseid küsimusi.
Kuid rauge idealiseeriv vaade…
-
1990. aastate keskpaigast võis ka eesti keskklassi ehitus- ja renoveerimisstiilis märgata üht kummalist suunda. Paljudel pindadel jäeti kruvipead lõpuni puitu keeramata või üle pahteldamata, vana krohvikihi alt välja puhastatud robustne telliskivisein jäeti katmata ja laetalasid, tihti vanu palke, ei varjatud enam kipsplaadi või papimassiiviga. Töövõtted pidid rääkima maja ehitamise protsessist ja aluskonstruktsiooni osad hoone ajaloost. Objekti kahetasandilisuse väljatoomine kas või remonditehnikas tähendas XX sajandi teise poole esteetikas ohtralt kasutatud eneseosutuse…
-
August Gailiti romaani „Purpurne surm” (1924) tegevuskohaks on „poolkuu sarnane saar” Varria, mille valitsejaks ja omanikuks minajutustaja isa Toomas Moor. Lääne mõtteloost tuttav tugeva tähendusväljaga nimekujund viitab ühiskondlikule ja sotsiaalsele utoopiale, ideaalmaailmale. Kuid „õhtumaa allakäigu” tuules hakkab seegi maailm tasapisi mõranema: peagi sillutab tänavaid asfalt, mereõhk seguneb automüra ja vabrikute suitsuga. Spenglerliku pessimismi täideviivaks metafooriks saab riigipiire ületav globaalne taud, mis surmab enneolematu tõhususega suurema osa meessoost. „Telegrammid kirjeldasid suurlinnu,…
-
Sõnaraamat annab drone’i eestikeelseteks vasteteks undamine, sumin või monotoonne kõne. Kõik need variandid viitavad rohkem või vähem spetsiifilisele auditiivsusele. Drone võib olla industriaalne heli (nt külmkapi või tolmuimeja surin) või keskkonnaheli, mille klassikaline vorm on merelainete kohin jms. Mitmed kirjeldajad viivad drone’i algupära tagasi sanskriti püha silbi om meditatiivse kordamise juurde (om-m-m-m-m-m), kuid inspiratsiooni pakkunud eelkäijate puhul mainitakse ka rahvamuusikat (india raagad, šoti torupillid jne). Drone’i muusikalist tähendust hakati teadlikumalt…
-
Kuigi lõikamisesteetika varasemad näited kuuluvad modernistlikku kunstipraktikasse (T. Tzara, M. Duchamp, ka T. S. Elioti „Ahermaa” jt), siis märksa avaramat mõtestamist leiavad need ideed õigupoolest alles vahetult Teise maailmasõja järgses (avangard)kultuuris. Lõikamistehnika „taasleiutas” 1950. aastatel kunstnik Brion Gysin, kelle töödest inspireerituna katsetas kirjanik William S. Burroughs neid võtteid ka kirjanduses, helieksperimentides ja filmis. Just tema romaanipoeetika mõjul kujunes lõikamisest eksperimentaalsema suundumusega kunstis palju kasutatud strateegia ja üldisem maailmatunnetuse filosoofia. Selget…
-
Põhjendades Andy Warholi sobivust Ameerika Ühendriikide presidendiks, poetas tema vestluskaaslane kord muu jutu sekka ka sõnamängu: „Mõtle väikesele helikopterile, mis viiks sind Camp Davidisse. Mis camp koht see oleks. See oleks sinu suvelaager.”1 Trikitamine homonüümidega tühistab siin poliitikateema tõsiseltvõetavuse ning nihutab justkui märkamatult fookusesse 1960.-1970. aastate linnakultuuri uue suundumuse – camp’i.
Selle nähtuse defineerimise osas valitseb aga praegugi suur segadus. Üldjoontes on camp kiindumus asjadesse ja nähtustesse, mida peetakse vulgaarseks, banaalseks…
