-
Paljudele nüüdisaegsetele ühiskonnast mõtlejatele on Hollywoodi populaarne filmitoodang olnud aastaid tänuväärne analüüsimaterjal: harvemini seepärast, et panustada midagi filmi kui kunstilise väljendusviisi mõistmisse; pigem ja tihedamini ikka seepärast, et kasutada seda pindmise lakmuspaberina kultuuriruumi parasjagu toestavate allhoovuste tuvastamiseks ja kaardistamiseks. Sümptomaatiline võib ühtlasi olla atraktiivne ja afektiivne: niisugune paistab olevat Hollywoodi kultuuritööstuse alaline toimeprintsiip.
Häid näiteid saab tuua lähiminevikust, meie heast uuest sajandist. Kõige populaarsem ja kasutatum neist põhjendab üsna hõlpsasti tajutavat…
-
Paistab, et eesti kultuuris on viimastel aastatel ennekõike teater olnud see koht, kus puhas utopistlik vaimsus on olnud utoopia mõiste tähendust hägustavatest nüüdisaegsetest sisepingetest olenemata kõige elujõulisem.
Utoopia nüüdisaegne ümberpööratus. Ehk oleks aeg saata sõna „utoopia” selle nüüdisajal valdavate kasutusviiside ja kergesti tekkima kippuvate negatiivsete kaastähenduste valguses lõpuks ometi kauaoodatud ja õigusega välja teenitud vanaduspuhkusele? Sest võimalik, et utoopiaga võrreldes pole mitte ühegi teise laialt kasutatava termini tähendussisu ajaloo jooksul nii…
-
Aeg kui inimelu mõõdupuu Andrew Niccoli filmis „Laenatud aeg”.
On olemas teooriaid, mille kohaselt teaduslik fantastika suudab tänapäeva globaliseerunud kultuuriruumi kajastada märksa asjakohasemalt ja usutavamalt kui nii mõnigi „klassikaline” meetod (näiteks realism), sest võimaldab käegakatsutavamalt esindada seda ruumi kujundavaid võrdlemisi keerukaid ning esmapilgul raskesti hoomatavaid nähtusi ja ideid, mille representeerimiseks jääb nondel klassikalisematel vormidel ehk poeetilistest tööriistadest vajaka. Seo-Young Chu kirjutab oma hiljutises, teaduslik-fantastilist representatsiooniteooriat käsitlevas uurimuses „Kas metafoorid unistavad sõnasõnalisuse…
-
Ideoloogiakriitikast ja ligipääsust tehnoloogilise teatri idee taustal.
Von Krahli teatri „Ihade osakond”. Kaheksaliikmelisse meeskonda kuuluvad Von Krahli teatri lavastaja Mart Koldits ning Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakonna üliõpilased Sander Põldsaar, Eve Ormisson, Henry Griin, Kristel Maamägi, Ele Krusell, Kristi Soe ja Caroline Stauch. Esietendus 23. IV Tallinnas festivalil POT , viimati esitati lavastust Tartus festivalil „Draama”.
Nüüd on sellest möödas umbes kaksteist aastat, kui Andreas W hakkas esmalt Viljandi Ugalas ning seejärel juba…
-
Kirjutamine on kehastamine: just sellest tuleneb Anti Saare fiktsioonimaailmade külgetõmbejõuline orgaanilisus.
Anti Saar, Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin. Toimetanud Sirje Ratso. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2006. 151 lk.
Anti Saar, Nemad kaks. Toimetanud Margit Langemets. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2008. 142 lk.
Anti Saar, Tekste siledast ruumist. Toimetanud Tiia Valdre. Kujundanud Silver Sikk. Eesti Keele Sihtasutus, 2009. 101 lk.
Välja arvatud muidugi juhul, kui…
-
Eneken Laanese „Lepitamatud dialoogid” peaks näitama, mil moel kirjandus, täpsemalt romaan, mängib olulist rolli kollektiivse mälu ja rahvusidentiteedi toestajana.
Laias laastus seitseteist aastat iseseisvumisjärgset aega on olnud küllaldane vahemik selleks, et Eestis oleks (Nõukogude-aegse) lähiajaloo ohtrate läbirääkimatuste mälu-, identiteedi- ja traumateoreetiliseks käsitlemiseks tekkinud tihke, avatud, isetoimiv ning piisava institutsionaalse toega analüüsiruum, mille ampluaa ning lõppväljapanek ulatub elulugude kirjutamise koolitamisest teadusliku käsitlemise enese teoreetiliste või metodoloogiliste põhialuste kriitilise küsitlemiseni. On päevselge,…
-
Inimestele osutatakse Aleksei Gastevi utoopias enamasti üksnes nende arvu kaudu ning harva on see arv väiksem kui sada tuhat.
1
„Avada lahing. / Kätega, rinnaga. / Jätta. / Hüpnoosilahing. / Taganemismanööver. / Mobiliseerida neljale magistraalile. / Süllogismide lahing. / Manomeetrinäidud. / Süüdata Y-kiirtega. / Tugevalt hapnikustada tagalad. / Lämmastikustada vastased. / Pesta läbi ajud. / Paus. / Maha lüüa ruumis orienteerumine. / Välja lülitada ajataju. / Pillata hulkade peale pimedus. /…
-
Andrus Kasemaa luule on fundamentaalselt kohaluule. Ja mitte niivõrd ühe spetsiifilise, geograafiliselt eksisteeriva koha, vaid koha kui niisuguse luule.
Võimalik, et iga noore või mitte väga kaua aega tagasi kirjutamist alustanud poeedi loometeel on hetk, mil ta viibib retseptsiooni seisukohalt teoste ja loomingu vahepeal. Pean silmas hetke, mil luuletajal on juba ilmunud üks-kaks kogu, kuid justkui kuidagi ennatlik oleks teha veel ammendavaid kokkuvõtteid loomingu üldisemal tasandil. Sellises olukorras võiks niisiis…
-
Kirjandusloost võib jääda mulje kui Õigluse Kohast, kus kirjanduslike nähtuste (hierarhilised) suhted on mingit abstraktset „klassikalist kujutelma” järgides täpselt ja objektiivselt eristatud.
19. ja 20. juunil toimus Gustav Wulff-Õie majamuuseumis kuueteistkümnes Nüpli kevadkool „Arhiiv ja narratiiv – vihjega eesti kirjandusloole”, mille teemakohaseimas osas keskenduti kirjanduslugude problemaatilisele staatusele niisuguses kultuurikontekstis ja rahvustraditsioonis, kus neile kiputakse tahestahtmata omistama võib-olla liigagi monumentaalset kaalu. Juttu tuli kirjanduslugude staatusest olukorras, kus arhiivi ja narratiivi vaheline…
-
Simona Škrabec, Võitlustuhin. Kesk-Euroopa mõiste XX sajandil. Tõlkinud Maria Kall. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009. 200 lk.
Mõelda Kesk-Euroopast tähendab mõelda sombusest taevast ja viletsast ilmast – umbes niimoodi rääkis Kesk-Euroopaks nimetatavast piirkonnast tuntud austria kirjanik Peter Handke ühel auhinnatseremoonial: „Kesk-Euroopal, väljendil, mida ma ei kasutaks iialgi ideoloogilises tähenduses, on pistmist ainult meteoroloogiliste nähtustega”.
