-
-
Mati Unt, Vend Antigone, ema Oidipus. Loomingu Raamatukogu 2006, nr 1-2.
-
Milline on Hanni ja teiste harrastusluuletajate arsenal?
-
Kalle Käsper pole oma reisikirjades just sallivuse musternäide.
-
Jana Lepik, Lahtine taevas. Tuum, 2004.
Kohe üldse ei meeldi? tugeva eelteksti elik reklaamiga raamatud, ehkki ma tean, et kuidagi peab ju autorit ilmale tutvustama. Jana Lepiku debüütkogu (paberist raamatuna) tutvustati nii esitlusel kui ka Eesti Ekspressis sügava leina vahendajana, mistõttu tekkis mul kohe kiusatus otsida üles hoopis muid tundetoone. Lein kui selline on nii sügav ja intiimne tunne, et kohe kuidagi ei söandaks noorest autorist sellist avameelsust uskuda. Eriti…
-
-
Triin Soomets, Leping nr 2. Tuum, 2004.
Soomets on stabiilselt, mõne aasta tagant kogu ilmutav autor. Seega hirmus palju kogusid tal just pole. Üks piigadest, kes tuli legendaarse üheksakümnendate tüdrukute kassetiga ja jäigi parnassile. Ehkki selle aja peale on paar kogu ka natuke tuhmunud, pole Soomets isiksuse ja luuletajana kuhugi kadunud. Põhjuseks tema väljakujunenud noore naise või ka neiu jõuline käekiri.
-
Katre Ligi, Maastike muutumist. Ilmamaa, 2004.
Kahju, et Katre Ligi pole raatsinud oma luulet järjepidevalt ilmutada. Ta on kindlasti üks vähestest õnnelikest, keda loeksid kirjandushuviliste kõrval ka ?lihtsad inimesed?. Nii nagu loetakse ja nauditakse Ave Alavainut. ?Maastike muutumist? ei tekita suuri küsimärke oma eesmärgis, ei piina ja ei peida ennast lugeja eest, vaid tuleb väsinud argiaskeldaja juurde ja kõneleb temaga otsekoheselt. Just nendest muredest, mis ehk enamiku eestimaalaste südamel.
-
Mihkel Kaevats, Illusionist. Eesti Keele Sihtasutus, 2004.
Kriitikul on väga kerge arvustada äärmuslikke raamatuid, s.t. väga häid ja erilisi või väga halbu. Hoopis raskem on sõna võtta teoste puhul, mis nagu vikerkaar eest ära libiseb. Tundub, et kohe-kohe haarad sillerdavatest värvidest ja muudad enda ning teiste ilma rõõmsamaks. Nõnda keeruline on ka lugu Mihkel Kaevatsi teise luulekoguga. Rääkimata, et tegu on siiski noore andega ning arvustajal pole õigust ka mingist…
-
Aarne Ruben, Elajas trepi eelastmel. Tuum, 2004.
Aarne Ruben on saanud maha oma teise romaaniga, sellega on ta juba päris korralik jälg eesti kirjanduses. Ehkki tegu pole peadpööritavalt modernistliku või eriliselt omanäolise teosega, annab see ometi märku autori võimest jätkata ning otsida oma rada. ?Volta annab kaeblikku vilet? võitis 2000. aasta romaanivõistluse ja andis lootust, et sellest poisist kasvab kirjanik. Pärast ?Elajat? tunduvad lootused igati õigustatud.
