$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal


Diāna Tamane võime tulla lagedale uue looga oma perekonnast nii, et keegi ei heida sisule või vormile kordust ette ka siis, kui näib, et kõik võimalused on ammendatud, on lihtsalt hämmastav.

Taavi Talve käsitleb oma teostes suurte narratiivide järgset maailma köitvaid väikese inimese lugusid, mis vääriksid vähemalt teledokumentaali.

Eva Mustoneni näitusel „Paljulubav“ oli kõik valesti. Kui riiulist näituse materjale välja õngitsesin, sain aru, et aeg on küps müsteerium lõpuks ära korrastada.

Reimo Võsa-Tangsoo teose tehnika ja materjalide loetelu on etiketižanri irooniline kommentaar, kuid ka installatsiooni kõige täpsem võimalik kirjeldus.

Kogo näitusega on Muravskaja teinud sammu analüütilise abstraktsionismi poole, üldistanud aia kujundi, taandades ühtlasi fotograafia meediumi selle algkomponentidele.

Hanna-Liis Kondi näituse meetod, s.t vestlus, ei muuda näituse formaati ega leiuta ka programmi, küll aga on kuraatoritöö taganud kvaliteedi.
Raamat ja näitus „Ajaloost läbi“ sündisid, sest kunstnik Peeter Linnapist on saanud ajalugu, ent ajaloolane Linnap tegutseb edasi.
Marco Laimret on eelkõige huvitanud täielik seostatus, seda just risoomselt. Kuid algus ja lõpp on siiski möödapääsmatud, vähemalt videomängu juures.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.