-
Inimloomuse rikkunud ära madu, kes ahvatlenud Eeva keelatud vilja sööma; Rousseau’st peale teatakse, et pärispatu teostas õnnetu, kes ühisomandist endale midagi kahmates oli esimesena hüüdnud: „Minu oma!”.
Jumala surm on kujundina nii efektne, et oletatavast eelloost pole nagu võimalik huvitudagi, kuigi ettevalmistav periood peab antud juhul kindlasti olema; jutt käib ometi siinpoolse maailma juhtijast, mitte väetist põrmlasest, kes võib liiklusõnnetuse tõttu ootamatult hukkuda. Hoolimatus sissejuhatava osa suhtes on peamisi põhjusi, miks…
-
Kõik ehk ei teagi, et terav piir ilmub materialismi ja idealismi vahele alles XIX sajandil ning et see on seotud esmajoones Karl Marxi ajaloolise materialismiga. Kust tuleb õigus eraldada mõtlemine omaette, koguni ainelisele maailmale vastanduvaks valdkonnaks? Keeld vaimunähtusi abstraheerida tähendaks ju, et üldistamine, mõtlemine kui selline, kuulutatakse lubamatuks. Seda aga polnud marksismi klassikuil üldse mõttes. Lenin, kutsumuslik võitleja, tegi piiri veelgi teravamaks: tema nägi kogu filosoofia ajalugu Platoni ja Demokritose…
-
Kellelgi pole mahti hoolida mõistete kujunemisloost.
Kujutlus, mille kohaselt kõikvõimas vaim teostab oma loomistööd sõna kaudu, ilmus eri maadel ja ammu enne kristlust: arvatavasti sellepärast, et reljeefsema kujutluspildini pole inimvaimul õnnestunud tõusta. Mis muu saaks olla loova vaimu töövahendiks? Inimene mõtleb ja annab oma suuniseid sõnade vahendusel, järelikult . . . .
Kujutlus sõna sakraalsusest on olnud lähteks erisugustele, teiste seas ka halvaks pandud mõttesuundadele. Neist tuntuimate hulka kuulub näiteks kabalistika. Pärimuslikkuse autoriteedile pretendeeriv õpetus…
-
„Õhtumaa allakäigu” esimese osa ilmumisest peale omandas Spengleri nimi sedavõrd kõmulise maine, et oleks suisa mõttetu soovida kõikvõimalikest oponentidest ammendavat ülevaadet. Õnneks seda polegi tarvis teha; võib ju ette kindel olla, et midagi lugemisväärset tolles kriitilisusele pretendeerivas kirjavaras ei leidu. Kuid vähemalt üks oponent, tänini kõigile tuntud, Thomas Mann, vaimuinimesena Spengleriga vähemalt võrdne, väärib lähemat peatumist. Tähelepanu on seda õigustatum, et kirjanik alustas ajaloofilosoofi entusiastliku austajana. Pärast teose teise köite…
-
Toomas Raudam, Essee sõprusest. Toimetanud Külli Habicht, kujundanud Sirje Ratso. Kirjastus Tallinna Ülikool, 2011. 240 lk.
Sõprusest on euroopalikus traditsioonis kirjutatud kaheti. Kõigepealt kokkuvõte kaugminevikulisest hindamisviisist: Küll on see tunne ilus ja suur! Teisena mainime romantismiajastule iseloomulikku, üksinduse üle kurtvat suhtumist, mille klassikaline koondesitus pärineb Nietzschelt: „Sõbrad! Kuhu jääte? Tulge! Aeg on käes!”
-
Dante ainuline, mitte ühegi teise autoriga võrreldav tähendus seisneb selles, et ta näitab end kesk- ja uusaja ühendajana, ühenduspunktina kahe ajastu vahel. Määratlus on kõike muud kui uus; mõtestajate hulka, kes pidasid erakordset itaallast „keskaja viimaseks ja uusaja esimeseks luuletajaks”, kuulub ka Friedrich Engels. Paraku kõlab iseloomustus nii hõlmavalt, et selle tähendusest hakatakse aimu saama alles eluaegse tegelemise hinnaga. Kes siis suudaks kesk- ja uusaega, niisiis kogu senist arengulugu nii ammendavalt…
-
Riigis, kus oldi pühendunud aluste rajamisele, mis pidid edaspidi kandma kogu õnnelikuks muutunud inimkonda, polnud riigivastasusest midagi koletumat.
Kõigest, mis Sokratesega iganes seotud, on vist kohtuprotsess siiski kõige filosoofilisemat laadi. Ma tean, et öeldu mõjub omapäratsemisena; on ju tavaks arvata, et protsessi väärtus avaldub ennekõike nii-öelda pedagoogiliselt: ühelegi hingeliselt puhtale noorurile, kirjutati üheksateistkümnendal sajandil, ei jäta Sokrates ülendavat mõju avaldamata. Filosoofiline külg jäi neil puhkudel arvestamata; õpetus, nagu kõik teadsid, sisaldus…
-
Lätis olevat kihulased kaks hobust surnuks imenud. Nüüd on kõigile teada: isegi sääsehammustused pole teps naljaasi. Kuidas saaks lõplik hobujõud putukate vastu, kui nood jõuavad kohale otsatute parvedena, mille iga liiget kannustab vastupandamatu tung: sigida, sigida, sigida! . . . . Kihulased tunnistavad ainult olemise jaatamist; vastasel korral nad ju tunneksid, et kord juba saavutatuga võiks mõnikord ka rahul olla. Sääseliku tagasihoidlikkusega avaldub elu üliküllus kargetes põhjamaades. Brasiilia jõgedes elutsevat ent muude elukate…
-
Raamat, kus tõestatakse, et Goethe siiski eelistas meessugu, teeb avaldamise kulud tasa igal juhul.
Kitš vilgub, sära vaheldub tuhmusega ja ajaühikud, mille vältel üks või teine neist on edemuses, ei tarvitse olla ühesugused. Mõnikord kitš lausa särab, tehes seda pikemat aega ja seesugustel puhkudel näidatakse näpuga: Näete, siin ta on! Aga kitš võib ka täielikult kustuda; siis ta lihtsalt unustatakse ja kellelegi ei tule pähe teda nimepidi esile manada. Selles püsimatuses…
-
Kahanenud pole autorite suutlus. Suure kirjaniku mõiste on kadunud sellepärast, et kirjanduse osatähtsus on kahanenud iga aastakümnega.
Mingis Erni Krusteni loos, millel varjamatult isiklik värving, kirjeldatakse veidravõitu vahejuhtumit. Käsmus suvitavat kirjanikku külastab keegi võhivõõras, kes õigustab oma pealetükkivust lausa ainulaadselt: „Otsustasin, et sünnipäevakingiks näitan oma pojale elusat kirjanikku”. Selle peale viimane vastab, et see olevat temale suureks auks, nii suureks, et tal olevat kahtlusi, kas ta sünnipäevakingiks ikka kõlbab. Ja otsekui…
