Olemuslikult Barbaruse põlustamine „juunikommunistiks“ Tšingis-khaani jumalustamisest ei erine: mõlemal juhul me püüame sihilikult teha end rumalamaks, kui oleme.
Lõpuks ometi oleme niikaugel, et võime tõstatada küsimuse riigi mõttest. Ju siis „elu mõte” ja muud sügavama kõlaga tähised kuuluvad nii aegunud jäänukite hulka, et neid ei vaevuta meenutama. Arvan seda mõistvat. On ju mul ikka veel meeles, kuidas ma kooliõpilasena, kuldseil kuuekümnendail, lugesin Edasist naljalugu, mille juhatas sisse stseenike:
Inimsööja ärkab öösel, tõuseb voodis istuli ja hakkab mõtisklema. Milleks ma elan? Mida olen teinud kasulikku? Kas tõesti kogu elu läheb…
Kriton, me võlgneme Asklepiosele kuke – need on viimased sõnad, mida Platon laseb tuhmuva teadvusega Sokratesel öelda. Tähendust ei täpsustata; ju siis autor eeldas, et kõik on niigi arusaadav. Praeguse lugeja eest on hoolitsenud filoloogid: antakse teada, et ütlust tuleks võtta sügava religioossuse väljendusena. Ja tõepoolest, inimest, kes isegi mürgikarikat tühjendama asudes tunneb huvi, kas sellest ikka tohib jumalaile ohverdada, pidi samasugune tundmisviis iseloomustama ka enne ja pärast mürgi joomist.…
Kui aeglase järjepidevusega vaimulooline teisenemine ka toimuks ja kui tõhusalt aeglustaks seda ammuse traditsiooni tagasikiskuv toime – arengut suunava uudsuse tunneb sellegipoolest ära. Seda näitlikustab ületamatult XVI aastasada. Calvin ennistas tõelise kristluse, olles traditsioonis nii väga kinni, et talle tundus hädavajalik ka märtrite veri. Kuidas saanuks uuendus ilma selleta täisväärtuslik olla, kui kõik teadsid, et kristluse sünniaegadel olid tuhanded ristiusulised ohverdanud oma elu Tõe kehtestamise nimel? Niisiis tõusid tuleriidale uued…
Intellektuaal? Jah. Ja mitte kunagi sellest lahti öelda. Intellektuaal – too, kes kahestub. See on mulle meeltmööda. Mulle meeldib, et minus on kaks inimest. „Kas nad ühte sulada saavad?” Praktilist laadi küsimus, peaks proovima. „Põlgan intellekti” tähendab tegelikult: „Mulle pole jõukohane oma kahtlusi taluda.”
Eelistan elada lahtiste silmadega.
Albert Camus, „Märkmikud”
Luther tahtis, et kristlane oleks alati täis vaimset väge ning sellisena, vaimsuse ammendamatu allikana, aina kannataks, ihkaks ja püüdleks.
Martin Luther, Valitud tööd. Tõlkinud Anne Burghardt, Meelis Friedenthal, Marju Lepajõe ja Urmas Petti, toimetanud Katre Ligi. Illustreerinud Eve Kask. Ilmamaa, 2013. 840 lk.
Esimene, mis kõnealust raamatut vaadates pähe tuleb, on suurjuubel: täitub ju nelja aasta pärast pool aastatuhandet kuulsate teeside avalikustamisest, reformatsiooni sümboolsest algusest. See omakorda paneb küsima, mispärast on…
Prantsuse presidendi sõnavõtus vilksatas paljutähendav ettekuulutus: ükskord hakkame selle üle, et otsuse vastu võtsime, uhkust tundma. Ta pidas silmas otsust, millega samasoolistele abielupaaridele anti õigus lapsendada. Heakskiit sellele, endastki mõista, ei tarvitse olla jäägitu. Sellest siis võidukaks osutunud enamuse apellatsioon tulevikule: praegu pole üksmeel veel täielik, kuid seda otsekohesemalt hakkavad meie üle uhkust tundma järelpõlved, kes ju hindajaina on kaasaegseist alati erapooletumad olnud. Ent noodki, kellel hiljem elada tuleb, kuuluvad…
„Absoluutne” esineb käesoleval juhul algses, praegu harva kasutatavas, äralahutatuse tähenduses. Muusika valdkonnas, nagu teada, märgib absoluutne kuulmine üksiku, muudest helidest ära lahutatud heli kõrgusastme kuulmist; umbes sedasama tahab kõnealune mõiste väljendada ka „teoga” seostatuna, kuigi otsekohe tuleb möönda, et analoogia on ainult osaline. Teatavasti võrsub tegu tahtmisest, enam-vähem määratlematust hingeseisundist; niisiis on ta „eestpoolt” alati olenev. Tuleb meil tuju saata korda motiveerimata tegu, siis kujuneb ajendiks motivatsiooni puudumine.
Ilukirjanduses on tegude…
Dante, Vita Nova. Tõlkinud Rein Raud. TLÜ Kirjastus, 2012.
Kolmeteistkümnenda aastasaja esimesel poolel kirjutas keegi Guillaume de Lorris umbes nelja tuhande värsiga romaani, kus peategelane siseneb Amori riiki, imelisse aeda, kus roosi kujul viibib tema armastatu, keda valvavad Häbi, Hirm, Karskus ning neid valitsev Mõistus. Nii vägev kaitse paneb peategelase kõhedust tundma ja sellest suudab üle aidata ainult Venus ise, kes seob armastajad suudlusega; see kõik, endastki mõista, toimub ulmas. Siinkohal…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Johannes Semper ja Johannes Vares-Barbarus olid ühese meelsusega vaimuinimesed: minevik ei meeldinud, tulevikult loodeti mõndagi. Mõlemad luuletajad olid „juunikommunistid“ juba Pärnu gümnaasiumi kasvandikena.Eesti Kirjandusmuuseum
Marko Mäetamm. Me – supernatural. 1999, akrüül lõuendil. Seeriasse kuulub 10 tööd, igaüks on 1,5 x 2 m.