Ilmar Vene

Suurim kõigist skolastikuist aitas tõhusalt kindlustada siinpoolsust väärtustavat maailmapilti, kuid jäi seejuures maisusest loobunud kerjusmungaks.

Varasem maailm teiseneb Immanuel Kanti loomingus iseenda vastandiks: lõpetatuse asemele tuleb otsatus, objektiivsuse asemele subjektiivsus, korra asemele kaos ja hierarhia asemele võrdsus.

Õigust iseseisvale mõtlemisele kaitses Abélard ajal, mil selles nähti ennekõike kõrkuse surmapatu avaldust; mõtleja aga, kaugel loobumast oma eksiarvamustest, tuli alatasa välja uute väärõpetustega.

Vladimir Proppi „Imemuinasjutu morfoloogia“ on kantud Aristotelese, „Imemuinasjutu ajaloolised juured“ aga Platoni vaimust.

Iseärasused, millega Adolf von Harnack põhjustas rahulolematust, tulenesid vaimsest üldsuundumusest, mille võtavad kokku kolm märksõna: „progress“, „teadus“ ja „inimsus“.

Iga Kantilt pärinev paberileht hakkas omaette väärtuseks muutuma alles XIX sajandi viimase kolmandiku aegu, kui oli kaikunud üleskutse „Tagasi Kanti juurde!“.

Nagu jaapanlased ei loobu oma kirjutamisviisist, et mitte kaotada ühendust Hiinaga, nii jätkub ka Euroopas ikka veel klassikalise filoloogia ja isegi teoloogia õpetamine.

Justus Lipsius tahtis oma traktaadiga kaasa aidata, et õpetatud mees suudaks mõistmisega võtta isegi küsimusi, mille lahendamine pole inimmõistusele jõukohane.