-
Filmi tehniline areng on vähemalt ühes sektoris jõudnud olukorda, kus amatöörist grafomaan ja geeniusest luuletaja kasutavad ühe firma pliiatsit.
Kas eesti film muutub järgmise paarikümne aasta jooksul? Selline küsimus tundub iseenesest liigagi retooriline, sest loomulikult kõik liigub ja muutub. Kummatigi on mul tunne, et kõik jääb ka samaks, sest kui muutuks eesti film, siis tähendab see seda, et samaaegselt on olulisi muudatusi läbi elamas ka kogu eesti kultuur. Pigem võiksime vaadelda…
-
Kui esitada küsimus Eesti hakkamasaamise kohta 20 kordusiseseisvusaja jooksul, siis kukub selline sage küsimus üheaegselt uhkuse ja pettumuse maailma. Kuidas muidu oleks võimalik, et ajakirjanduses on esitatud küsimus „Kas elu nõukogude ajal oli parem?”? Ma olen näinud seda küsimust rohkem kui korra ja selle retoorika on tähenduslik. Sealt ühele poole jäävad paraadtekstidele iseloomulikud argumendid Eestist kui läände integreeritud edukast riigist ja IT-imemaast, samal ajal kui küllaga on ka neid kultuuriheeroldeid, kelle…
-
Vaapo Vaheril tuli kevadtalvel välja raamat „Kino on saatan, kes imeb su rinda”, kus on kokku kogutud sari vene ja nõukogude filmikunsti teemalisi jutte ja artikleid. Millega on tegemist?
-
Jet Li mängis peaosalist režissöör Yimou Zhangi filmis „Kangelane”. KAADER FILMIST
Õigupoolest ei ole ju filmi ilma ideoloogiata. Seega ka ilma propagandata, sest apoliitilisus on ju samuti ideoloogiline hoiak. Nii võiks propagandafilmide mõiste tõmmata väga laiaks. Esimene, mis kiiresti meenub, on näiteks Dennis Hopperi „Easy rider” (1969), mida peeti selle filmi üle puhkenud tuliste vaidluste tõttu hipide manifestfilmiks. Ometi armastatakse propagandafilmi käsitleda siiski kitsamalt ja nõustugem siis senise keelekasutusega ka selle…
-
-
Poliitilisest korrektsusest hoolimata on vaid vähesed filmid otseselt sõjavastased.
-
Minu jutt on vaid üks suur küsimus. Ettekäändeks on ajakirjanduses avaldatud võltsvaga nördimus Venemaa uuringute üle, kus kujutatakse Eestit Venemaale vaenuliku riigina. Naeruväärne on muidugi mõte, et Eesti võiks reaalselt olla Venemaale tõsiseks ohuks, ent on ju ka tõsi, et Venemaa-vaenulikkus ei ole juba aastaid olnud sama terav kui praegu.
-
-
Me kõik oleme kuulnud, et ajaloo kirjutavad võitjad. Veidi vähem oleme mõelnud, et ajaloo kirjutavad kirjaoskajad. Kultuuriajaloo puhul on see tekitanud tänaseks päevaks veidi skisofreenilise olukorra, kus korraga on käibel kaks laialt levinud kultuurikäsitlust, mis välistavad kohati teineteise. Renessansi- ja valgustusajast on peetud kultuuriks eri tüüpi loomingut kunsti, kirjanduse, muusika jne valdkonnas. XIX sajandil aga tekkis koos etnograafia ja antropoloogia sünniga käsitlus, kus kasutatakse selliseid sõnu nagu “venekirvekultuur” või “kammkeraamika…
-
Me ju kõik teame, et Interneti-kommentaare ei tohi lugeda. Vähemalt antropoloogid peavad seda siiski tegema, arvestades aga asjaoluga, et kommenteerijate kogum ei ole enamasti representatiivne sotsiaalse hoiaku üldistamiseks. Sellest hoolimata võib kommentaaridest leida kilde ideoloogiatest, mille alusel vähemalt osa kodanikke teeb otsuseid.
