-
On üks asi, kui ütleme, et meie, eestlased, oleme laulurahvas, ja põhjendame seda oma koori- ning laulupeokultuuriga. Ning on hoopis teine asi, et eesti tänapäevane koorilaulukultuur päädib ametlikult vaid kahe professionaalse kooriga (pluss kaks ooperikoori) ning et meie riigis pole ühtegi professionaalset segakoori. Ja tõsiasi on mõistagi see, et meil on kõigele vaatamata mitmeid heal tasemel kammerkoore (sh tütarlaste- ja poistekoore), kes on oodatud külalised (ning keda auhindadega pärjatud) ka…
-
Kurb on, et pärast rasket haigust lahkus meie seast Kustas Kikerpuu, kes oli aastaid meie eesti kergema muusika mitte ainult et raudvara tähenduses juhtfiguuri positsioonil, vaid ka meie kergemuusika muusikalise põhivara, nii komponeerimise kui arranžeerimise ja dirigeerimise mõttes üks liidritest.
Kustas Kikerpuu töötas aastaid meie eesti levimuusika kollektiivide esiridades nii orkestrijuhi kui komponistina: meenutagem siin „Horoskoobi” saateid kuuekümnendatel, mis ilma tema artistliku persoonita poleks vist ilmavalgust üldse näinudki.
-
2DVD „Eesti improvisatsioonid / Klaver”: pianistid Jürmo Eespere, Olav Ehala, Margus Kappel, Taavi Kerikmäe, Sven Kullerkupp, Urmas Lattikas, Aldo Meristo, Tõnu Naissoo, Anto Pett, Kristjan Randalu, Rein Rannap, Peeter Saul jpt; DVD salvestusmeeskond: režissöör Jan-Erik Nõgisto, juhtoperaator Tauno Uibo, heli Andre Maaker jt, produtsendid Ain Agan ja Aleksei Saks.
Aasta tagasi, s.t eelmisel sügisel, ilmus kahe DVDga eesti kitarristide antoloogia „Eesti improvisatsioonid / Kitarr”. See sai nüüd väärilise täienduse samuti kahest DVDst…
-
Muusikadokumentaal „David Oistrahh – rahvakunstnik?” („David Oistrakh, Artist of the People?”, Prantsusmaa 1994), režissöör Bruno Monsaingeon, tootja Ideale Audience, pikkus 1 tund 15 minutit. ETVs 25. IX.
-
Sügise algus on igal aastal iselaadne – kord soojem, kord jahedam, kord päikselisem, kord vihmasem –, sest aastad pole vennad. Kuid vähemalt ühes mõttes on (muusika)aastad juba kümnendat korda vennad, kuna paari päeva pärast algab kümnendat korda Eesti muusika- ja teatriakadeemia Sügisfestival. Nimetatud iga-aastane, nüüdseks juba EMTA üheks olulisemaks traditsiooniks kujunenud festival on ajas arenenud nii sügavuti kui laiuti. Algselt akadeemia üliõpilaste ja õppejõudude osavõtul läbi viidud ja tudengitele mõeldud…
-
Briti ansambli Genesis kohta võib öelda, et see on üsna tavatu käekäiguga bänd. Alustanud üheaegselt ansambliga Yes ning saanud 1970ndate keskel samuti üheks proge-rock’i alustalaks ja lipulaevaks, tegi Genesis hiljem läbi üsna suure muundumise ning nagu Guinnessi rock’i-entsüklopeedia selle kohta kirjutab – „Prog-Rockers turned Pop-Hit-Makers”. Juhtuski nii, et progerokkaritest said hoopis pophittide tegijad.
-
„Ruja” lavastuse aluseks on kunstipärastele fiktsioonidele ja fantaasiamängudele vaatamata siiski true story.
Alan Proosa
-
kaader filmist
Kanada pianist Glenn Gould (1932–1982) oli meie lähimineviku üks ekstsentrilisemaid interpreete: debüteerinud 1946. aastal 14aastase imelapsena Toronto Sümfooniaorkestriga, lõpetas ta oma kuulsuse tipul aastal 1962 äkitselt tegevuse kontsertpianistina ning keskendus vaid stuudiotööle. Hüpohondriliste kalduvustega eraklik veidrik, kes ka kõige palavama ilmaga kandis salli ja kindaid. Kompromissitu kunstnik, kes võis vähimagi kõhkluseta sülitada kui tahes kuulsa produtsendi nõudmistele, kui need talle ei sobinud. Ülimalt enesekindel natuur, kelles oli peidus paras…
-
Maailma proge-rock’i ühe peamise lipulaeva, legendaarse ansambli Yes kujunemis- ja edulugu on nüüd juba läbi nelja aastakümne justkui sisu- ja sündmusterohke kvintessents vaimsetest otsingutest, mis valitsesid rock-muusikas seitsmekümnendatel, kommertsiaalsemate tendentsidega kohanemise püüdlustest kaheksakümnendatel, uute lahenduste otsingutest-leidmistest üheksakümnendatel ning kompromisliku tasakaalu saavutamisest XXI sajandil.
-
Bob Dylan (Cate Blanchett) ja Allen Ginsberg (David Cross) režissöör Todd Haynesi mängufilmis „Kus on Bob Dylan?”. KAADER FILMIST
On vähemalt kümmekond moodust, kuidas kinolinal portreteerida suuri popiidoleid: neist võib teha päris dokumentaalfilmi ja n-ö lavastatud dokfilmi. Neist võib teha mängufilmi, mis tugineb dokumenteeritud tõsielu sündmustele, ning võib lavastada ka mängufilmi, kus mõnel ekraanil toimuval episoodil on kindel tõepõhi all ja mõned teised seigad on pigem filmi autori(te) fiktsioon – et…
