-
Seda mõtisklust kirjutades ei tea ma veel, kes pälvib selle aasta Nobeli kirjandusauhinna. Kui kirjutis ilmub, on laureaadi nimi tõenäoliselt juba välja kuulutatud. Ma ei kavatse ennustada, kes saab tänavuse preemia. Tahan arutleda Nobeli kirjanduspreemia üle natuke üldisemalt ja selleks sobib suurepäraselt olukord, kus mullune laureaat on juba ammu teadmiseks võetud ning uue valiku üle pole veel võimalik polemiseerida.
-
Hiiobi kannatusi ühe talupere kukile ladudes tahab Mats Traat näidata omaaegsesse talumajapidamisse kätketud elujõudu.
Kui kirjutasin arvustust Mats Traadi kolmele aastavahetuseks ilmuda jõudnud „Minge üles mägedele” köitele („Kolm kaalukat raamatut Mats Traadilt, neljas tulemas”, Sirp 15. I), ei olnud mul viimase köite arvustust plaanis. Tookordne mõte oli võtta kokku seni ilmunu, enne kui sarja kõigile teadmata süžeearendusega lõpuosa välja tuleb. Nüüd, kus „Minge üles mägedele” lõpuköide on jõudnud kõigi huviliste…
-
Siim Veskimehe „Sümfoonia katkenud keelele” on intelligentsemat sorti lõbustus mõtlemapaneva ainesega.
Pean tunnistama, et minu huvi Siim Veskimehe romaani vastu tekkis sellest, kui lugesin tutvustavates tekstides mainitud fakti, et kirjanikku on ajendanud kirjatööd paberile panema Nõukogude sõjaväes kogetu. Ma ise pole – slava bogu – Nõukogude armees olnud, aga mäletan toda aega hästi ning oskan ka ette kujutada, missuguseid mõtteid võis toonane ajateenistus intelligentsemas inimeses ärgitada.
-
Arvo Valton võtab kaks reaalsuses täiesti kokkupuutumatut tegevuskäiku, mõttearendust, tundetooni ja juhib oma kirjutise süžees kokku, nii et need puutuvad, lõikuvad, põrkuvad, vahetavad omavahel olemuse või koha, saavad üheks.
Arvo Valtonist, viimase poolsajandi ühest viljakamast lühijutumeistrist, pole ilukirjanduse autorina viimasel ajal just palju kuulda olnud. Kui on, siis pigem tema tegemistest idapoolsete soome-ugrilaste toetamisel-tutvustamiselpropageerimisel. Erandiks ainult see, kui tema teos „Leidik” tuli Eesti Päevalehe raamatusarjas „Eesti lugu” taasavaldamisele ja nimetatust…
-
Mara Maret Aronovichi „Valge kassi majas” on kesksel kohal identiteediküsimus ning muu, põnevusele rajatud sündmustikuosa, on lihtsalt karkass, millele selle lahkamisel tugineda.
„Valge kassi maja” on Maret Aronovichi kolmas raamat. Esimene on 1999. aastal ilmunud lapsepõlvemälestustega „Õnnega koos”, teine ligi 500-leheküljeline romaan „Tagasikäiguga edasi” (2006). Ka see kätkeb valdaval määral autobiograafilist ainet, raadiojaama Ameerika Hääl siseelu – oli ju autor pikka aega selle Eesti toimetuse liige ja paljudele (siinkirjutajale sealhulgas) tuttav…
-
„Minge üles mägedele” on traditsioonilise eluviisi õitsengu lõppfaasi ning selle pika vinduva hääbumise ja ühtlasi krampliku eluspüsimise lugu.
Kolme suure, paksu ja soliidselt helehalli köite ilmumisega on ühtmoodi kaante vahele saanud kõik „Minge üles mägedele” seni ilmavalgust näinud üksteist jagu. Lisaks veel sama tegevuspaigaga, kuid üldiselt eraldi seisev lühiromaan „Puud olid, puud olid hellad velled”, mida võib lugeda Palanumäe lugude sissejuhatuseks või eellooks. Tulemas on küll veel neljaski köide, aga see…
