-
Looduslaps Virve (Helen Lokuta) tunded on ooperis sügavad. ants liigus
„Eesti Vabariik 90” raames on kapist välja toodud ja tolm pealt pühitud juba kahel eesti ooperil. Suvel sai kuulda Villem Kapi „Lembitut” ja nüüd Pärnu kontserdimaja hooaja avamisel Veljo Tormise „Luigelendu” (1966). Kui Soome riigis valitseb olukord, kus vanu oopereid ei mängita seetõttu, et nii palju uusi tuleb peale, siis meil seda „häda” pole. Ning seda enam on põhjust neidki väheseid…
-
Kontserdisari „Kohtumispaik Eesti”: PÕHJAMAADE SÜMFOONIAORKESTER ANU TALI dirigeerimisel, solistid Ramon Ortego Quero (oboe, Hispaania), Kalev Kuljus (oboe, Eesti), orkestri kontsertmeister Jari Valo (Soome) 5. IX Estonia kontserdisaalis. Kavas Vivaldi Kontsert kahele oboele d-moll, Elleri sümfooniline poeem „Koit” ja Brahmsi Sümfoonia nr 2 D-duur.
Anu Tali kontserdisarjad, plakatid ja kavad paistavad silma erilise läbimõeldusega – võib öelda, et Eesti muusikaelus lausa ainulaadselt läbi viidud kontseptsiooniga. Seekord olid kavalehel avatud pikka aega Tali kontsertide kavu…
-
On sündinud tähelepanuväärne teos, mis jääb südamesse helisema.
Henri Laupmaa
-
Heliloojatele Kappidele pühendatud XI Suure-Jaani muusikafestival 15. – 23. VI, kunstiline juht Andres Uibo.
Villem Kapi ooperi „LEMBITU” kontsertettekanne: osades Jassi Zahharov, Rauno Elp, Heli Veskus, Priit Volmer, Märt Jakobson, Tõnis Tamm, Mart Madiste jt, ERSO, Ellerhein, RAM, dirigent PAUL MÄGI Lõhavere (Lehola) linnamäel 18. VI. TOBIASE KEELPILLIKVARTETT ja TARTU KEELPILLIKVARTETT Suure-Jaani kirikus 19. VI, kavas Andres Uibo pastoraalne triptühhon „Aga ta rääkis neile. . . .” (2007) II osa, Eugen Kapi Keelpillikvartett nr 1 G-duur (1935), Igor Garšneki…
-
Eri Klas, Birgitta festivali kunstiline juht
Täpselt kahe nädala pärast algab Birgitta festival. Mis tegijatele endale selle aasta kavast kõige suurem sündmus on?
-
Alina Sakalovskaja kui mandoliinimängija, ja veel eriti tema tellimusena Saksamaal valmistatud ainulaadse barokkmandoliini liitumine eesti muusikapilti on andnud täiesti uue kõlaga kontserte. Mis on iseenesest täielik ime, sest palju siis on selliseid pille, mida saab tõsiseltvõetavana kontserdilavale tuua ning mis meil juba ei mängiks. Vahest saaks seda uuesti kogeda, kui mõni šoti kandle- või torupillimängija meile elama koliks, või hoopis Austraalia digderidoo-mees. Seni aga on kontserdikorraldajatele ja interpreetidele väljakutseks see…
-
Tormise-Kaljuste-Jalaka „Eesti meeste lauludest”, mürtsu, huumori ja tulega maskuliinsest etendusest jäi väga eluterve mulje. Kui eesti meessugu kannaks tõesti sellist power’it, oleks uskumatult hästi. Mõtlema pani see, et kui varem sama seltskonna poolt lavale toodud „Eesti ballaadide” naiste lood olid meeleolult negatiivsed, siis meeste omad on nüüd positiivsed. Põhinevad ju mõlemad tsüklid meie rahvalauludel – niisiis kollektiivse mälu kvintessentsil. Kui etenduse aluseks oleks XXI sajandi luule, siis pakun, et oleks…
-
ERSO ja Vanemuise orkester tulid lõppkontsertidel publikut lummama saksa XIX sajandi muusika äärmustega. Esimene Mahleri „Laulu maast” surmaihaluse valulise nautlemisega, teine suurima operetimeistri kuulsamatest teostest sära ja glamuuriga. Hea ning ere kavavalik. Kuna publikut olid saalid täis, näitas see, et inimesed vajavad selliseid äärmuslikult romantilisi emotsioone. Nad tulid neid saama! Piltlikult öeldes: esimesel tahtsid nutta ja teisel naerda.
Ega ilmaasjata XIX sajandil igas Euroopa õukonnas oma mustlased olnud. Nemad juba oskasid…
-
Marianna Tarassova
Esitada Gustav Mahleri (1860–1911) „Laul maast” hooaja lõppkontserdina on muusikalt suurejooneline ja tekstilt kõnekas valik. Räägib ju tekst ühest küljest ilu ülistamisest ning teisest lahkumisest. Muidugi paraku põhjalikust ja kunstilisest lahkumisest – saksa XIX sajandi poeesiale omasest surmaihalusest.
-
Armutragöödia võimalikkusest vanadekodus.
Isolde – Irmgard Vilsmaier ja Tristan – Heikki Siukola. harri rospu
