-
Möödunud aastavahetuse heategevusüritused olid küll natukene tagasihoidlikuma haarde ja tulemusega, aga neid jätkus. Taas kandis jõuluhardus raha haiglate pangaarvetele, taas esines kodutute jõulusöömingute taustal pankuriprouasid ja naaritsakasukas poliitikuid.
-
Pole saladus, et kultuurisituatsioon on viimastel kümnenditel tugevasti muutunud. Selle protsessi kaks võimsaimat suundumust on demokratiseerumine ja kaubastumine. Nii on üks vana püramiid enam-vähem tasapinnaliseks saanud: näiteks muusikas paikneb nn professionaalne klassika ühel mõttelisel real džässi, popi, roki ja mis tahes muu, ka väljaspool akadeemilist sfääri, rohujuuretasandilt võrsunud muusikaliigiga. Aga nagu iga demokraatia, on ka kultuuridemokraatia petlik: hierarhiaprintsiip on hävimatu ja mingit liiki püramiidide pühitsemise või tühistamise nimel käib tants…
-
Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert Niguliste kirikus tõi meelde koori muusikalise teekonna erinevate dirigentide käe all: Tõnu Kaljuste stiili, mille põhijoonteks oli ja on selge, „neutraalne” kõla ja puänteeritud, kõnekaid detaile tulvil muusikaline retoorika, ja eelmise peadirigendi Paul Hillieri, kes lisas koori musitseerimisse romantilisi vibratsioone ja pehmet paindlikkust. Kuigi Daniel Reuss on EFK peadirigendina juba mõnda aega tuttav, tekitas just sellel kontserdil ahhaa-elamuse tema käe all küpsenud tulemus: tasakaalustatud, kuid ülemhelirikkusest…
-
Kui turukonkurentsi Eestis sai põlatud kollektiivsuseideega asi näiliselt juba nagu ühele poole, siis tegelikult on see nähtus uute, progressiivsete nimetuste all märkamatult taas tuule tiibadesse saanud.
-
20. – 25. oktoobrini üheteistkümnendat korda peetud rahvusvahelise uue muusika festivali „NYYD” keskmeks olid muusikateater ja multimeediaprojektid, peakülalisteks Heiner Goebbels (Saksamaa) multimeedialavastusega „Eraritjaritjaka” (Théâtre Vidy-Lausanne, Šveits) ja Georges Aperghis (Prantsusmaa) lavateosega „Machinations” („Mahhinatsioonid”) IRCAMi ansamblilt, lisaks Londoni vokaalansambel The Shout, mis tõi kaasa Orlando Goughi kammerlavastuse „Flam” („Udujutt”). Kõigi kolme projekti taga olid nimekad tegijad, esitletud teosed omas laadis tehniliselt tugevad ja kontseptuaalselt lõpetatud – ning pakkusid enamasti ka kunstiüllatust.…
-
Erkki-Sven Tüüri sünnipäevakontserdil kõlas ERSO ja Arvo Volmeri esituses kolm tähelepanuväärset oopust. Kaks aastakümmet tagasi sündinud ja helilooja nime esmakordselt Eestist välja viinud orkestriteose „Insula deserta” (1989) sürreaalne õhustik haakub tugevasti eesti nüüdismuusika tänase metafüüsikaauraga. Hilisemast ajast pärit Kolmas sümfoonia (1997) on võimas näide Tüüri erinevaid stiilimaailmu põimivast „metakeele” perioodist.
-
Ühest hiljutisest Postimehe artiklist võis lugeda mõneti üllatuslikku väidet, et eesti pressis on levinud pikka aega „spetsiifiline” suhtumine Eesti suurima erakonna juhtfiguuri. Too kaua kestnud „spetsiifika” ehk meedia kui avaliku arvamuse kujundaja erakondliku konkurentsi kontekstis on teema, mis vääriks tõsist, erapooletut teadusuuringut. Põnev oleks ju teada saada, kas meil on – teaduslikust vaatepunktist võttes – „struktuurides” „kallutatud jõude” ja kas tuleb ette ka poliitilist kiusamist või on kõik väidetavate kiusatute…
-
Helilooja Raimo Kangro oleks 21. septembril saanud 60aastaseks. Samal päeval kõlas Estonia kontserdisaalis tema muusika – peamiselt kaheklaveri- ja ansamblilood, mida mängisid pianistid Raffi Haradžanjan ja Reinis Zariņš, löökpilliansambel PaukenfEst ning flötist Mihkel Peäske ja klarnetist Toomas Vavilov. Kangro autoristiil on kordumatu ja mõned selle elemendid mõjuvad märgilisena. Domineeriv tämbrivärv: klaveri hääl – heli, mille teravuse astmed varieeruvad kergest puudutusest terava, läbistava löögini. Rütmipulss, milles korrapäraga konkureerib selle visa rikkumine…
-
Paljas, läbipaistev ja lame Alateadlikult kiputakse loovkultuuri ikka käsitlema autonoomse ja isearenevana. Läbi aegade on selle olemuslikke muutusi siiski põhjustanud avaramate ühiskondlike mõttevoolude ja praktika muutumine. Mõeldes elulooraamatute ja tõsielu-show’de levikule, tundub, et majandusliku efektiivsuse kõrval („toote” odavus) tähistavad need kultuurinähtust, mida võiks nimetada metafoorsuse hülgamiseks – „alasti tõeluse”, eheduse, „päris elu” kasuks. Märksõnadest paistab, et see protsess on tugevasti seotud kõikehõlmava demokraatiaparadigmaga. Metafoorset (kunsti)kõnet, mille puhul üksik, konkreetne ja…
-
Mõnikord räägitakse eestlaste sõnausku olemisest. Kuulun isegi sellesse „usulahku”, lootes, et keele- ja kõne reetlikkusest ja ebatäpsusest hoolimata on see ainus võimalus luua inimeste vahel kas või ainult habras mõistminegi selles kummalises olemisruumis, mida nimetatakse inimühiskonnaks või pateetilisemalt – eksistentsiaalses tühjuses. Iga „usutunnistus” tekitab alati mingi moraalse kohustuse, sellest ei saa korralik inimene niisama taganeda, ometi tuleb tunnistada, et minu sõnausk kipub viimasel ajal pisut murenema.
