-
Pärdi pidunädalad: Von Krahli teatri ja Nagen Opera muusikalavastus „Alguses oli . . . .”, muusikaline juht Tõnu Kaljuste, lavastaja Peeter Jalakas. Esietendus 17. VIII Noblessneri valukojas
Arvo Pärdi pidunädalad avati Noblessneri valukojas muusikalise lavastuse vormis. Lavastuse muusikaline juht oli Tõnu Kaljuste ja lavastaja Peeter Jalakas, Pärdi muusika visualiseerimisega olid lisaks lavastajale ametis videokunstnikud Emer Värk, Lauri Sepp ja Ville Hyvönen. Suurde esituskollektiivi kuulusid Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, segakoorid Noorus ja Cantus ning Nargeni…
-
Kuigi demokraatiaparadigmas on rohkesti juttu üksikisiku autonoomiast, tähendab see praktikas ikkagi eelkõige sotsialiseerumise ja kollektiivsuse sundi. Too sund on vaikimisi või avalikult loosungitesse sisse kirjutatud, hoolimata sellestki, et reaalsus annab tunnistust vastupidisest. Õieti omandabki sotsialiseerumise nõue seda kategoorilisema iseloomu, mida enam tegelikkus – näiteks sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline kihistumine – sellele vastu kõneleb. Ühiskonna stabiilsuse ja eduka valitsemise saladus on alati seisnud ühisteadvuse kujundamises ja säilitamises. Tõsi, eestlastele, kellel puudub…
-
Sissevaade ja järelmõtted
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Muusika Arenduskeskuse ühisel ettevõtmisel toimus EM TAs 3. – 5. juunini muusikatööstuse seminar, kus jagas muusikaäri tarkusi üks muusikatööstuse autoriteete klassikalise muusika valdkonnas, Pariisi IV (Sorbonne’i) ülikooli professor Kevin Kleinmann. Seminar oli avatud laiale kuulajate ringile: selles osales kultuurikorralduse üliõpilasi, muusikaorganisatsioonide esindajaid ja muusikuid.
-
Kahekümne aastaga on eesti ühiskonna hoiakutes paljugi muutunud, kuid need muutused ei ole olnud üksnes orgaanilised, vaid väga suurel määral mimeetilised, trenditeadlikkuse ja imporditud kultuurimõjudega seotud. Otsekohe pärast vabanemist jäi keskmine eestlane tsiviliseeritud Euroopa ees häbisse sünge ja sõnakehva olekuga. Tasapisi on naeratamine kui viisakusnorm ära õpitud ning turunduse ja eneseabigurud õpetavad väsimatult optimismi ja eneseusku.
-
Kuigi Euroopa Liidu ideoloogia kaitseb kultuurilist mitmekesisust, on nüüdiskultuuri keskseks mudeliks ikkagi kopeerimine. Selle algpõhjused on teadagi tehnoloogilised ja majanduslikud: paljundustehnika tormiline areng ning vähimale kultuurilisele ühisosale ja suurimale kasumile sihitud kommertskaubandus. Turumajanduse kontekstis täidab kultuurilise mitmekesisuse idee eelkõige propagandistlikku ja kompensatoorset funktsiooni – samal viisil nagu kodanikuühiskonna kontseptsioon juridifitseerunud demokraatia ja võimukontsentratsiooni tingimustes.
-
31. märtsil sai Eesti esiettekande Jüri Reinvere „Reekviem” (2008). Esmakordselt kõlas „Reekviem” 2009. aasta 23. märtsil Helsingis ning seejärel 29. juunil ka Saksamaal. „Reekviem” on ka Reinvere teise autoriplaadi nimiteos. Samal kontserdil esitasid Pärnu Linnaorkester ja Otsa-nimelise muusikakooli segakoor Mikk Murdvee juhatusel ka Gabriel Fauré „Reekviemi” (1890) – romantiseeritud kristliku leinaoopuse.
-
On kurb tõsiasi, et arutelud sotsioloogiliste küsitluste ja mis tahes sotsiaalpoliitiliste „instrumentide” üle taanduvad enamasti demagoogia tulevärgiks. Meenuvad otsusetegijate argumendid pensioniea tõstmise, maksude ja emapalga diskussioonides. Ka ETV 7. aprilli „teledebatt” kõrgete riigiametnike palkade teemal, kui grupp kõrgepalgalisi tegeles saatejuhi leebe pilgu all isiklike palganumbrite kirgliku kaitsmisega, põhiväiteks võlusõna „vastutus” – kuigi on ilmselge, et lisaks palgale kipub riigi kõrgepalgaliste lisaboonuseks olema vastutamatus. Ei vastuta ju keegi rahakoti ega positsiooniga…
-
Pole enam saladus, et hoolimata uljast reformistikuvandist on Eesti riik oma sotsiaal- ja majanduspoliitika ning seadusandlusega realiseerinud üsna patriarhaalset, sotsiaalset kihistumist ja hierarhiaid soosivat poliitikat. Ja vastupidi – põhiseadusesse kirjutatud demokraatlik võrdsuse idee on meil vist küll üks halvustatumaid.
Aga riik ei ole üksnes abstraktne, inimeseülene institutsioon. Hierarhiaeelistustes peegeldub ka mingi üldisem mentaliteet, mille päritolu ulatub ajalookogemusse ja mille märkideks on suletud kallasrajad, riigi rahastatud eliitkoolid ja kummalised abirahad rikastele emadele.…
-
René Eespere. Februa. Estonian Record Productions, 2010.
„Februa” on René Eespere kaheksas autoriplaat, millel kõlavad aastail 2002–2009 loodud kammerteosed. Plaadi muusika on kõlalt habras, kuid kõneviisilt hüpnootiline. Esitajateks on pikk rida tunnustatud eesti soliste ja ansamblimängijaid: Kaia Urb (sopran), Neeme Punder ja Mihkel Peäske (flööt), Kaido Suss (fagott), Meelis Vind (klarnet), Olev Ainomäe (oboe), Rait Erikson (metsasarv), Harry Traksmann (viiul), Arvo Haasma (vioola), Leho Karin ning Marius ja Teet Järvi…
-
Aeg-ajalt imestatakse ikka veel elulooraamatute autobiograafiliste ajaloopeegelduste müügiedu üle. Ometi jätkavad need „pehmetel väärtustel” põhinevat totaalset reality show’d, mis ümbritseb meid meediaruumis juba pikemat aega. Mitmel põhjusel on eluloolembust raske kritiseerida. On põhjust arvata, et elulugudele iseloomulik vahetu, intiimse olemiskogemuse jagamine tähendab paljudele inimestele osadustunnet. Kuigi, jah – ka piilumine loob osadustunde . . . . Aga kui piilutaval ei ole midagi piilumise vastu, ja kui tal pealegi on võimalus ennast meelepäraselt „disainida”…
