Enn Siimer

Joe Penhalli peetakse pinterliku stiili viljelejaks, mistõttu on igati loogiline, et tema näidendit kutsuti lavastama meie psühholoogilise teatri vanameister Madis Kalmet.

Suurepärase lavastuse sünni eeldus oli lavastaja Peep Maasiku mitmekordselt tõestatud võime tuua nõudlik materjal nüansitundlikult lavale.

„Wikmani poiste“ lavastus ei ole läinud vastuollu Jaan Krossi romaaniga, sealt on valitud välja saatuse ja isikliku moraalse vastutuse teema.

Temufi suvelavastuse „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ õnnestumine saab alguse dramaturg Urmas Lennuki leidlikult valitud süžeest ja autoripositsioonist.

Kui Tšehhovi kolm õde unistavad provintsist metropoli pöördumisest, siis Kadri Lepa kangelane tuleb pettumusi valmistanud suurlinnast koju tagasi.

Lavastus on üles ehitatud näitleja otse publikusse suunatud jutustusena. Siin-seal astub ta küll ühe või teise tegelase „kingadesse“, kuid jääb seejuures kommenteerivaks jutustajaks.

„Einsteini ja Margarita“ armastusloo taustal aimub sõda ja kogu tsivilisatsiooni hävitada ähvardav tuumaoht.

Publiku spontaanses aplausis väljendub vaimustus meisterlikust mängust. Kunstis on meisterlikkus enamasti seotud materjali vastupanu ületamisega.

Kui romaanis „Lipamäe“ kõlavad mitmeski detailis nostalgilised noodid, siis lavastuses on need märksa mitmetähenduslikumad, kujundlikult rikkamad.