-
„GEPi” uuenduslikkus on tema vanamoodsuses.
Mõned nimetavad nooreestilikuks alaväärsuskompleksiks pidevat püüet võrrelda oma loomingulisi tulemusi mitte rahvusliku, vaid rahvusvahelise kontekstiga ning tunda paratamatut pettumust ja kibestumist nii enese kui enese ümber oleva (näilise) mahajäämuse pärast. Kogu XX sajandi jooksul kuni tänaseni välja võib kokku lugeda arvutul hulgal rahvusmasohhistlikke piitsutusi: alates Nikolai Triigi Berliinist saadetud postkaardist, kus ta kurdab eestlaste vähese kunstitaipamise üle ja tunneb valu, et ta seetõttu kodumaal töötada ei…
-
Tõnis Saadoja
On mõned kunstinähtused, mis mõjuvad oma nõrgematest või tugevamatest päevadest hoolimata alati kaasaegsetena: Frank Castorfi lavastused, Mati Undi tekstid või Tõnis Saadoja maalid. Viimase puhul ei ole see kunagi tähendanud (ainult) vormilist vastamist tänapäeva maalikunsti nõuetele, vaid – nagu hea kaasaegsus nõuab – ajastule iseloomuliku kriitilist, kuid empaatilist tabamist. Seepärast tundub mõistlik Saadoja kirjeldamisel valida kunstiajaloo menüüst mitte hüperrealism ja selle erinevad invariandid, vaid vaadelda, millised on need popkunsti…
-
Algupärase draamakirjanduse hõllandus on Eesti teatrites üllatavalt suur ning seetõttu oli ka tekste, mis vastasid preemia statuudile – avalik esitamine 2007. aastal – üllatavalt palju. Ent kahjuks oli lõpliku valiku tegemine liigagi lihtne: kohe esimesel koosistumisel said selgeks need vähem kui kümmekond teksti, mis tõusid kõigi arvates kõrgemale teatud kunstilisest tasemest. Siit edasi jätkus juba võitlus maitsest lähtuvalt, mis erines rõõmustaval moel vägagi. Kuid vähem kui kümmekond teksti on siiski…
-
Peter Schubert: Mina mõistan pildi all siiski kogu optilist üldmuljet.
-
Carvalho loomingus kipub kunstikogemus varjutama algtõuget.
Antonio Claudio Carvalho “Maalid” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 6. XI.
-
ntervjuu Aleksander Pepeljajeviga, kes lavastas hiljuti teatris NO99 Tšehhovi “Kirsiaia”.
-
Sebastian Hartmann: laval peab suutma korraga armastada ja vihata, mitte seda ainult väitma
-
Teater NO99 avalavastusest ?Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki? vestlevad Hasso Krull, Jan Kaus, Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Eero Epner.
Eero Epner: Enne lavastust on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper viidanud võimalusele, et tegemist pole niivõrd lavastuse, kuivõrd manifestiga. Kuidas see lavastus liigitub, on see teatrisündmus, manifest, midagi muud?
-
Teater NO99 avalavastusest ?Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki? vestlevad Hasso Krull, Jan Kaus, Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Eero Epner.
Eero Epner: Enne lavastust on Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper viidanud võimalusele, et tegemist pole niivõrd lavastuse, kuivõrd manifestiga. Kuidas see lavastus liigitub, on see teatrisündmus, manifest, midagi muud?
-
Keerukatest asjadest kõnelemisel on ilmselt kindlaim viis alustada banaalsustest. Nii ka seekord. Raadio ?Ööülikool?, mis on igalaupäevaseid loenguid tänaseks juba neli aastat korraldanud, on ühelt poolt muidugi tähelepanuväärne oma iseväärtuste poolest: tunnustatud ja tunnustamata lektorite ajakirjanduslikult harjumatult pikad teemakäsitlused, esindatud distsipliinide mitmekesisus, vaatenurkade paljusus jne. ?Ööülikooli? järjekordse seminari puhul kerkivad esile aga teatud sotsiokultuurilised rõhuasetused, mis siinkirjutajale näivad kõnekad kogu praeguse kultuurisituatsiooni suhtes. Pean silmas olukorda, kus interdistsiplinaarsus on jäänud…
