Hommikupoolikul, mil tuli teade Aleksander Eelmaa surmast, saatis üks nn uue teatri režissööre sõnumi. Seal seisis, et lahkunud on üks viimaseid selle põlvkonna meesnäitlejaid – ja inimene, kes oli äärmiselt open minded (avatud meelega). Paar päeva hiljem ilmus nädalalõpulisas intervjuu noore radikaalse etenduskunstnikuga. Intervjuud iseloomustas foto etenduskunstniku lavastusest: esiplaanil tema ise, tagaplaanil aga Aleksander Eelmaa, süütamas sigaretti.
Uut teatrit seotakse sageli nimemaagia tõttu „uute inimestega“. See on justkui noorema põlvkonna lõbustus…
Nüüdisteatri kunstivõrgustiku all on veel üks võrgustik, tihedama koega ja püsivam kui miski muu – haltuuravõrgustik. Seal liigub informatsioon uute haltuuravõimaluste kohta, grupeerutakse ja jagatakse, haaratakse kinni ning võimalusel tõmmatakse kaasa ka keegi kena kolleeg. Oleme koos nii mõnegi nüüdisteatri esindajaga osutanud pulmateenust, lõbustanud korporatsioonide töötajaid või kasseerinud raha selle eest, et kõrge riigiametniku juubel ei mööduks ilma teda kiitva eeskavata. Häbeneda on nii mõndagi, kuid ellu peab jääma.
Kui on…
Endiselt kohtab arvamusi, et keha on pind, mida mööda jooksevad määravad piirid. Kui varem peeti keha kasutamist laval tantsuks, siis uuemal ajal räägitakse ka füüsilisest teatrist või leitakse, et keha intensiivsem kasutamine ongi see, mis eristab sõnateatrit etenduskunstidest. Lühidalt: kehalisus on justkui nüüdisaegne, mittekehaline traditsiooniline. Miks on keha jätkuvalt piirivalvur nende kahe vahel, on raske lõpuni mõista, sest pole traditsioonilisemat osa näitlemisest kui näitlemine kehaga.
Võimalik, et see on seotud juurdunud…
Lisaks kunstilistele eesmärkidele on uuemas teatris sageli muutuja ka teater kui institutsioon. Kui veel mõni aasta tagasi võis aimata, et nüüdisaegsust seostatakse pigem vabakutselisusega ning institutsionaalsele teatrile kleebiti külge traditsioonilisuse silt (mõlemad seostamised olid väga pealiskaudsed), siis praegu jookseb veelahe kusagilt mujalt. Tõtt-öelda on isegi narr rääkida eraldi institutsioonidest ja neile justkui vastanduvatest mingisugustest vabamatest formaatidest, sest esiteks ei defineeri institutsionaalne vorm mitte midagi – kõik on võimalik kõikjal –…
Tänan Enriko Mäsakut tagasiside eest Tartu linna ja Konrad Mägi SA korraldatavale Konrad Mäe monumendi konkursile.* Tõstatatud küsimused on õigustatud ning jagame kirjutaja muret, et monument pole väärtus iseeneses, vaid peab žanrina olema pidevas muutumises, et leida koht praeguses kontekstis. Autor väidab, et „kunstniku pärandile osutamine lihtsalt kaunistava toredusega ei ole kindlasti see, mis vastab tema põlemisele ja loomingu sügavusele“ ning et laiemalt ähvardab oht, mille kohaselt „loome avalikku ruumi…
Videost on teatris saanud samasugune märk nagu Jaan Toomiku purkidest kunstis. Öeldakse „nüüdisaegne teater“, aga mõeldakse: „video“. Või vastupidi, nähakse laval videot ja arvatakse, et nüüd ongi uus teater. Kuigi viimase kolmekümne aasta jooksul on tutvustatud, katsetatud ja näidatud uusi lähenemisviise näitlemisele, ruumile, kehale, ajale, rütmidele, tööprotsessidele, teatri funktsioonile või isegi teistsugustele inimsuhete võimalustele selles masinavärgis, maandub arutelu uue teatri üle sageli tõdemusele, kas laval vilksatas vahepeal midagi videolaadset või…
Maailmas on palju rohkem teatraalseid formaate kui teatriõhtu. Mõelgem näiteks peiedele, grupiseksile, kunstinäituse avamisele, parlamendiistungile või raamatukogutöötajate suvepäevadele. Kõigis neis on oma dramaturgia ja pingestatus, lahti harutatakse inimsuhete lõimi ning kõik nad kõnelevad mõnest ühiskonnaelu tahust. Säärased teatraalsed formaadid on justkui lukuaugud, läbi mille on võimalik vaadata inimelu uue nurga alt, kus segunevad elu ja teatraalsus. Miski neis ei ole lõpuni läbilavastatud, kuid kõigis neis on rituaalseid elemente, mis loovad…
Nüüdisteatris on sageli oluline autentsus. Täpsemalt öeldes küsimus, kuidas teha nii, et teatriõhtu oleks teadlik selle õhtu publikust, ruumist ja kontekstist, aga ka iseenese teatraalsusest, ning prooviks sellest mitte tingimata vabaneda, küll aga teatud mehhanismide kaudu vaatajale signaliseerida, et mitte kõik täna õhtul pole väljamõeldis ja nii mõndagi on võimalik tajuda autentsena, ehedana.
Sellel soovil võib olla mitu põhjust. Kunstilooliselt on üpris tuntud kunstnik Marina Abramovići soov, et pärast tema performance’eid…
Karakterid olid hakanud uuema aja keskealises režissuuris hajuma, kaduma, lahkuma, vaatajaid maha jätma, mannetu hõõgniit viimase teatrisaadikuna surisemas pimedas ruumis publiku pea kohal.
Üldistused ja vastandumised on kahtlemata vajalikud, võimalikud ning sageli isegi hõlbustavad teosest arusaamist, kuid liigagi sageli sünnivad nad liiga lihtsalt ja pealiskaudselt.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Konrad Mägi. Saadjärve maastik II. Õli, lõuend, 1923–1924. Eesti Kunstimuuseum.EKM
Teatri NO99 lavastus „Kõnts“ (2015). Markol ei olnud mitte kedagi terve etenduse vältel lavale oodata, sest kõik olid juba seal – vahel nad trampisid mudas, vahel istusid pika laua taga.Tiit Ojasoo
Lauri Lagle Von Krahli teatris tehtud lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme“ saavad selle üksikosad kokku mosaiigi või vitraaži põhimõttel, mitte aga lineaarse jutustuse moel.Herkko Labi