
Risto Kübar ja Sergo Vares on viimasel kümnel aastal mõjutanud Saksamaa ja Inglismaa teatripilti. Mida neil on olnud anda?

Psühholoogilisel rollilahendusel on teatrimaastikul endiselt koht, kuid see ei ole enam enesestmõistetav antus, vaid teadlik valik.

Eesti vanema maalikunsti sisuline põimimine Euroopa publiku teadvusse ei tohiks olla kultuurilooline amüsantne meelelahutus, vaid laiapõhjalise riikliku strateegia osa.

Eestil on täiesti puudu oma kirjalik filmiajalugu. Kuidas me saakski oodata Eesti filmist lugupidamist, kui Eesti film ise endast lugu ei pea?

Marika Vaarik: „Mulle meeldivad inimesed, kes pole valmis, vaid kahtlevad endas ja üleüldse kõiges. Pidevalt ja kogu aeg. Mugavus tapab kõik.“

Lauri Lagle: „Meie lavastustes on esmalt alati olnud idee ning see omakorda on tinginud vormi, milleks vahel on sõnad, vahel helid ja vahel muud kombinatsioonid.“

Tõnis Saadoja: „Mulle meeldib hüljatus, mis kehtestab tunde, et aeg seisab: midagi ei juhtu, midagi ei kao ära, kõik lihtsalt püsib. Ja see on hea tunne.“


Igasugune loodusmaal on loodusest võõrandumise tunnistaja, ent eesti maalikunstis on püütud leida viise, kuidas asendada turisti pilk kohalolija omaga.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.