$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Eestil on täiesti puudu oma kirjalik filmiajalugu. Kuidas me saakski oodata Eesti filmist lugupidamist, kui Eesti film ise endast lugu ei pea?

Marika Vaarik: „Mulle meeldivad inimesed, kes pole valmis, vaid kahtlevad endas ja üleüldse kõiges. Pidevalt ja kogu aeg. Mugavus tapab kõik.“

Lauri Lagle: „Meie lavastustes on esmalt alati olnud idee ning see omakorda on tinginud vormi, milleks vahel on sõnad, vahel helid ja vahel muud kombinatsioonid.“

Tõnis Saadoja: „Mulle meeldib hüljatus, mis kehtestab tunde, et aeg seisab: midagi ei juhtu, midagi ei kao ära, kõik lihtsalt püsib. Ja see on hea tunne.“


Igasugune loodusmaal on loodusest võõrandumise tunnistaja, ent eesti maalikunstis on püütud leida viise, kuidas asendada turisti pilk kohalolija omaga.

Punastes retuusides näitleja lavalises olekus oli midagi ebameeldivat, häirivat – mingi ärrituse hunt, mis oli pugenud mängulisuse lambanahka.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.