-
Hannes Varblase trump on tõetunne, valmisolek valukski selle nimel – ja just see annab tunnistust tõelisest luulest.
Hannes Varblane ei saabunud eesti luuleilma sugugi trummipõrina ja välklambisähvatuste saatel. Ühel hetkel jõudis teadvusse lihtsalt arusaam, et ta on seal juba mõnda aega olnud ja kuidagi märkamatult kinnistunud. Klassiku sõnul võiks öelda, et Varblase luule „mu hinge ei tungind, vaid imbus” ja aegamisi sai selgeks ka, miks.
-
19. mail esitleti Kirjanike Liidu musta laega saalis üht üsna eriskummalist, ometi märgilise tähendusega teost, mille eksemplari võis kohapeal vabal valikul soetada nii 5 kui 14 500 krooni eest. Selleks oli Indrek Kofi hüsteeriline traktaat (viisistatult kantaat) „Eestluse elujõust” ühele või mitmele näitlejale esitamiseks muusika saatel.
-
PARK ON PARADIIS LOODUSES JA KUNSTIS . Vastutavad toimetajad Mart Külvik ja Juhan Maiste. Toimetajad Ants Lepp ja Virge Prank-V ijard. Tõlkijad Olaf ja Marju Mertelsmann (saksa keel), Kersti Unt ja Mart Aru (inglise keel). Inglise keele toimetaja Marcus Denton. Kujundus Peeter Laurits. Projekti juht Illar Lemetti, projekti koordinaator Elis Vollmer. Eesti Maaülikool, Tartu 2009. 382 lk.
Majesteetliku ja magneetilise raamatu pealkiri pole tõenäoliselt küll mitte alliteratsioonist ajendatud, vaid viitab…
-
Mart Kanguri tekstikogum peegeldab maailma, aega ja keelt viisil, mis on nauditav oma küsimuste ning küsitavuste küllasuses. „Peeglike, peeglike seina peal / kes on kõige virgem ilma peal? küsib Buddha”. Siin pole tegu mitte niivõrd reaalsest näljast ajendatud jahi kui kodukassi hiireküttimise mänguga, pliidiküti sõnal sabast kinnisaamise hasardiga.
-
Seltsimees laps on hoopis teistsugune laps kui see, keda kohtasime vapustava esimese pääsukesena saabunud „Seitsmendas rahukevades”, kuigi mõlemat ühendab eriline sõnatundlikkus.
Leelo Tungal, Seltsimees laps ja suured inimesed. Tänapäev, 2008. 216 lk.
-
Iga luulemeelne tütarlaps, kes kurvastab oma väljavalitu vähese huvipuuduse üle kirjanduse vastu, võib sel puhul kinkida talle Kaupo Meieli „Eesti elulood”.
Kaupo Meiel, Eesti elulood. Jumalikud ilmutused, 2008. 130 lk.
-
Priidu Beieri erakogu
Lüürik või küünik? Poeet või inimene? on tema kohta artiklipealkirjades ennegi küsitud. Üks on selge – jälgede segamine, pihtimuste ja blufi suurejooneline sulandamine on luuletajal veres; oma sünnipärast tundeküllasust tembib ta jaheda kuiva iroonia, sageli eneseirooniaga; viskab otsekui vigurit, tabades nagu muuseas märki.
-
-
Ehini armastusluulevalimik ? nagu valik?okolaadikarp
Kaksainus. Maailma armastusluulet Andres Ehini valikus ja tõlkes. Huma, 2004. 253 lk.
