-
Andrus Kasemaa, Kustutamatud õhtud. Kujundanud Mari Kaljuste.Tuum, 2012. 72 lk.
Andrus Kasemaa, Leskede kadunud maailm. Toimetanud Anu Hülg, kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2012. 176 lk.
Üle kolme aasta on möödunud eredalt kirjandusareenile tulnud Andrus Kasemaa viimasest raamatust. Algus „Poeedirahu” (2008) ja sellele mõni kuud hiljem järgnenud „Lagunemisega” (2009) oli haruldaselt paljutõotav, kruvides mõnusat ootuspinget – kuhu edasi, mis on veel võimalik sellise vahetu ja siira, isegi „laisa”, varjamatult isikliku ja suhteliselt elust…
-
Jaak Jõerüüdi ja Tõnu Õnnepalu näitel
„Praegu on vist raske eitada tõsiasja, et uussiirus oli nullindate aastate jooksul koputanud vastu eesti kirjanduse ust ning lõpuks sisse saanud – ja mitte üksnes korraks, vaid otsustavusega [—]. Selle tagajärge, autorite eneserefleksiooni, näeme nii luules, proosas kui draamatekstides [—]. Pihtimus kui trend, pihtimus kui harjumus.”1
„Pihtimusromaan” terminina ei ole iseenesest midagi uut, otsesõnu on seda kasutatud näiteks Tammsaare „Ma armastasin sakslast” ja Krossi „Professor Martensi…
-
Mats Traat, Vastsed Harala elulood. Toimetanud Mari-Liis Tammiste. Kujundanud Enno Ootsing. Ilmamaa, 2011. 192 lk.
Mats Traat on nii oma proosaloomingus kui luules kõnelnud Eesti ajaloost ja (maa)rahva saatusest juba pool sajandit, sama pikk on ka tema Harala lugude jutustamise aeg. 1961. aastast saadik kirjutatud „epitaafid”, Harala kalmistule maetud inimeste lakooniliselt esitatud elulood, koondusid esimest korda luulekoguks „Harala elulood” 1976. aastal. Kui üheksa-kümme aastat tagasi ilmusid järjest esitrüki täiendatud versioon ja…
-
Aado Lintrop, Annapurna. Toimetanud Siiri Ombler. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2010. 128 lk. Aado Lintrop, Õhtud sõidavad õue. Toimetanud Siiri Ombler. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2011. 136 lk.
Avaldamise põhjal ei ole Aado Lintrop olnud luuletajana kuigi produktiivne, vaid ennekõike vaikselt taustal kaikuv, mitte keskmes ja suurte seas hõikav, jättes oma luulekogude vahele ikka pikki hingetõmbepause. Debüütkogule „Asuja” (1985) järgnes teine luulekogu suisa viisteist aastat hiljem, kui 2000. aastal ilmus…
-
„Usuvaenlane” ühendab ja täiendab tugevalt nii Piret Bristoli romaane kui ka varasemat jutukogu, olles seega nende vahel vältimatu lüli.
Jutukogu „Usuvaenlane” on igas mõttes täienduseks Piret Bristoli varasematele romaanidele „Sajandi öömajad” (2002) ja „Sõud” (2005) ning jutukogule „Paralleelmeri” (2007). Veelgi enam, täiendused toimivad ka teisipidises suunas, sestap ei mängi teoste ilmumise kronoloogia olulist rolli säärases lisanduste, assotsiatsioonide ja mõjuringide tervikus (millest ei jää kaugele Bristoli luulegi). Lõpuks sulab kogu Bristoli proosa…
-
Brita Melts : 4. detsembril esilinastub Tallinnas ja 7. detsembril Tartus film „Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri. Lugu Poeedi viimasest kümnest eluaastast 1941–1951”, idee autoreiks Janika Kronberg ja Vallo Kepp. Filmi on tootnud Karl Ristikivi Selts – miks tegeleb KRS just Visnapuuga?
Janika Kronberg : Karl Ristikivi Seltsi põhikirjalist tegevust võib avardada pagulaseesti kultuurielule laiemalt. Mitme aasta vältel oli selts näiteks Piret Noorhane eestvõttel haridus- ja teadusministeeriumi partner rahvuskaaslaste programmi ühe…
-
Paavo Piigi „Lakoonia” mõtteavaldused on täpselt nii lühikesed ja tabavad, et mahutavad kogu idee tuuma ning välistavad liigsed tähemärgid.
Paavo Piik, Lakoonia. Värske Rõhk, 2008. 46 lk.
-
Piret Bristol, Paralleelmeri. Tuum, 2007. 168 lk.
„Meie elu mõte on tühiasjade sekka pöördumatult kaotsi läinud; keegi ei tea enam oma õnnetuse põhjust või mis on tähtis, mille nad on ära kaotanud. Nad on unustanud, et kõige tähtsam on olla hea” (lk 147).
-
Ei saa eitada, et Olle Lauli sulg jookseb sujuvalt juttu koguneb raskusteta tohutul hulgal romaani mahus.
Romaanivõistluse teise koha teos, Olle Lauli „Niguliste õpilased” on lihtne realistliku koega lugu inimestest, suhetest, keskkonnast, peaaegu traditsiooniline realism tänapäevases kontekstis, millele lisatud tugev dekadentlik tendents. Kuid romaani jääb selle mahukusele vaatamata valdama pigem kerge ajaviitelise lektüüri maik kui üdini tõsine tüsedus. Oli omamoodi katsumus lugeda nõnda mahukat teost ilma suurema lootuseta, et lugu pakuks…
-
Piñoli stiiliharjutused on hästi sooritatud: teosest õhkub tekstilist intensiivsust ja mõnusat keelevõlu, leheküljed pakatavad mahlakaist väljendeist ja lopsakaist lauseist, mingi iseäralik elavus ja uudne varjund sel teosel on.
Albert Sánchez Piñol, Külm nahk. Katalaani keelest tõlkinud Maria Kall. Pegasus, 2007. 248 lk.
