-
-
Tänuga Jaan Rannapile
Kuidas ta nüüd siis äkki siia pidama jäi?
Või miks üldse sellesse majja tagasi tuli? Never again, oli ta koolilõpupeol mõelnud. Läbi see üksteist aastat sundust, igaveseks. Ei mingit varahommikust tõusmist enam, ei mingeid ruutvõrrandeid, vahetusjalatseid, ligedaid tahvlilappe. See maja oli ta elust rohkem võtnud kui iganes vääris. Ja mida vastu andnud? Teadmised olid peaaegu tuhmunud – jäid vaid unenäod, kus ta ikka veel kontrolltöid ei osanud. Aga needki…
-
Kultuuril on nüüd oma väike rahvakogu – 21. märtsini saab täiendada strateegiakava, mille suupärasemaks pealkirjaks „Kultuur 2020”. Millised täiendused on selles enne riigikogule esitamist hädavajalikud? Sirbi poolt ette antud mahus saan viidata vaid mõnele aspektile.
Kindlasti on vaja põhjalikumaid analüüse, mis võrdleksid valdkondlikke sisendeid nii omavahel kui koonddokumendiga – ja kui viimase koostajad tõesti on valmis uuteks ettepanekuteks, siis võetagu esiteks ette vanad, valdkondlike töögruppide omad. Suurem osa valdkondlikke sisendeid on…
-
Rohkem kui pelka „suundumuste” kaardistamist vajab riiklik kultuuripoliitika selgeid suuniseid
Eesti Kultuuri Koda, kultuuripoliitika uuringute töörühm. Eesti kultuuripoliitika põhimõisted ja suundumused. Tallinn 2012. http://kultuurikoda.eu/sites/default/files/cmtls-attachments/eesti_kultuuripoliitika_pohimoisted_ja_suundumused.pdf
Rahulolematu, kuid rahunenud – nii võib ilmselt iseloomustada paljude Eesti loovisikute ja kultuuritöötajate suhtumist riiklikku kultuuripoliitikasse 2012. aasta jooksul ja ehk veidi kauemgi. Eks see tulene ka ministri käitumisest. Pärast mõningaid vastastikusi teravusi tekitanud initsiatiivi raamatukogude komplekteerimise osas 2011. aasta lõpul suutis Rein Lang kuude kaupa hakkama saada…
-
Kaus Koff Mürk, Asjaõigusest. Kujundanud Piia Ruber. Roheline Kuu, 2012. 144 lk.
Ta kõneles fantoomidest, mis tekkivat siis, kui kellegi viha, meeleheide või kättemaksuiha olevat nii suur, et otsib endale kehastuse . . . . Fantoomid olevat surematud – nad kaduvat vaid siis, kui on oma eesmärgi saavutanud.
Leelo Tungal, „Neitsi Maarja neli päeva”
Niisiis, Jan Kausi ja Indrek Koffi uus raamat tahab panna lugejaskonda uskuma, et selle kaas- või põhiautoriks on keegi metsik autsaiderist grafomaan…
-
President Ilvesel tuleks saada just siseriiklikes küsimustes (veel) mõjusamaks kõnelejaks-kirjutajaks, et tajuksime teda peale riigimehe ka rahvamehena.
Toomas Hendrik Ilves, Suurem Eesti. Valik presidendikõnesid ja -kirjutisi 2006–2011. Koostanud ja toimetanud Olari Koppel, Marek Tamm ja Kaarel Tarand. Kaane kujundanud Dan Mikkin. Varrak, 2011. 377 lk.
Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese esimese ametiaja sõnavõttude valimik ilmus siis, kui ta oli juba teisekski ametiajaks tagasi valitud ning vaevalt keegi ses tagasivalimises õigupoolest kahtleski.…
-
Et november on külm, pime ja kultuuriliselt tühjavõitu aeg, on ju ammugi teada. Tekk üle pea ja mis seal ikka. Aga Jaan Malin, näe, ärgitas meid, Tartu asjatajaid sellist novembrit ja sellelaadset linnaruumi kunstidega täitma. Kas nüüd ainumalt kaunitega – ka nonde kõhedamatega, et hingedeajal saaks esile tulla kõik too varjuline, milleta loomingul sügavus puuduks.
Et see kõik mullu ja tänagi teostus, on loomulik ja üleloomulik. Tartu – ja ka Tallinna…
-
Kümnenda kirjandusmõtestaja mõtteid kirjanduskriitikast
Eelmises Sirbis läbi viidud kirjanduskriitika arenguvestluses „Kriitik(a) peab. Kriitik(a) võib. Kriitik(a) ei või. Kriitik(a) võiks. Jne” plaanisin ka ise osaleda, aga jutt kiskus vägisi lubatud tähemärkidest pikemaks ja nii mõtlesin: aga ei ole ju enam vaja kohe esimesena „puusalt tulistada”, kirjandus siiski ei ole Metsik Lääs, kus kiirem jääb ellu. Lausumisega viivitajal, teiste ärakuulajal on ju võimalus teiste väljaöeldule üldistusi ja täiendusi pakkuda.
-
Aare Pilve „Ramadaan” on kõige huvitavamat tüüpi raamat: vaheldumisi on „selge” ja „segane”, kuni „selge” pole enam üheselt „selge” ja „segane” pole nii „segane”.
Mõne aja eest Sirbis Berit Renseri ja Terje Toomistu reisiromaani „Seitse maailma” arvustades nentisin, et belletristlikust reisikirjast ootan ennekõike autori sisemise retke kaardistust, turistiinfo saamiseks eelistan käsiraamatuid. Ent kirjandusega on ikka nii, et mingeid tõsikindlaid maitsereegleid ei saa isegi enese jaoks kuigi püsivalt kehtestada – kirjanduse võlu…
-
Tölp on mu võlutust „Seitsmest maailmast” taandada vaid mingile „narkokirjanduse austamisele”.
Berit Renser ja Terje Toomistu, Seitse maailma. Reisiromaan. Toimetanud Mele Pesti, kunstnik Andres Rohtma. Petrone Print, 2009. 194 lk.
„Seitsmest maailmast” pole kerge kirjutada. Ehkki olen seda ju varemgi teinud – näiteks märtsikuu Loomingus, kui nimetasin seda põnevaimaks debüüdiks 2009. aasta algupärases proosas. Mu entusiasmi on jagatud, ent on seepeale ka kulmu kergitatud. Nagu ikka. Mitte alati ei pea…
