-
Napilt paar kuud pärast terroristide kaaperdatud reisilennukite pikeerimist Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidesse New Yorgis kutsus Jean Baudrillard arvamusliidreid ja akadeemikuid üles vaikides reflekteerima: „See sündmus nihestas kogu ajaloo ja võimumängu, aga ühtlasi ka analüüsitingimused. On järelemõtlemise aeg”1. Kümme aastat pärast 11. septembri sündmusi on selge, et toimiti risti vastupidi: „9/11” tähendusväli on plahvatanud, see ei tähista enam ammugi ainult ühte konkreetset sündmust, nelja reisilennuki kaaperdamist 2001. aasta varasügisel. Ka ei saa…
-
Rahvustunde olemasolu ei tähenda veel automaatselt kogu diskursiivse välja tingimusteta aktsepteerimist koos keelepoliitika, võidupüha paraadide ja aaviksoolike arusaamadega ajaloo (ära)kasutamisest.
R. J. B. Bosworth, Natsionalism – moodsa rahvuste maailma religioon. Tõlkinud Taavi Orgla, toimetanud Lyyli Virkus. Pegasus, 2011. 246 lk.
Vajadus kriitilise arutelu järele rahvusluse ja eestluse teemadel on muutumas karjuvaks. Lühikese ajaga on Eesti rahvusdiskursus jõudnud punkti, kus laulva revolutsiooni järgne ekstaatiline patriotism on pärast juubeliaastat 2008 taas vaibunud ning asendunud…
-
Intervjuu 50. numbrini jõudnud Tuna peatoimetaja Ott Raunaga
Ega Tuna-taolisi ajakirju, kus on esindatud esseed, teaduslikud artiklid, rohkelt pildi- ja arhiivimaterjali, ent mis on suunatud lisaks professionaalidele ka kõigile teistele, maailmas väga palju ei ole. Endal tuleb meelde ainult New Yorgis publitseeritav Lapham’s Quarterly, põhimõtteliselt analoogiline asi, Prantsusmaal on L’Histoire, aga rohkem eriti pähe ei tule. Kes on Tuna mõttekaaslased, kolleegid, konkurendid?
Päris esimeses Tunas kirjutasin, et Tuna ei teki…
-
Iga naise kohta, kes on väsinud sellest, et teda üliemotsionaalseks peetakse, leidub mees, kes kardab oma tundeid näidata ja nutta.
Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toimetanud Brigitta Davidjants. MTÜ Eesti Gei Noored, 2010. 144 lk.
Eesti avalikkuse märkimisväärset konservatiivsust seksuaalsuse erisuste aktsepteerimisel näitlikustab hästi järgmine lugu. Katoliiklikus Poolas esines hiljuti Robert Wegzryni nimeline parlamendisaadik ühes telesaates avaldusega, kus teatas, et on küll geiabielude vastu, ent „lesbisid vaataks hea…
-
Me peaksime veel mäletama, kui skeptiliselt suhtusid lääneriigid 1989. aasta revolutsioonidesse Ida-Euroopas, Nõukogude Liidu lagunemisest rääkimata. Kes ei mäleta, võib lahti võtta suvalise paarikümne aasta vanuse New York Timesi ja see tuletatakse talle kiiresti meelde. Analüütikud, nende seas ka „külma sõja” termini loonud George Kennan, kahtlesid Ida-Euroopa võimekuses läänemaailmaga integreeruda, tuues põhjuseks nii demokraatiakogemuse puudumise (ikkagi 50 aastat diktatuuri), kommunistlike valitsuste juurutatud korruptsiooni kui ka Ida-Euroopale omase tugeva rahvusluse, mis…
-
Kõigest pool aastat tagasi, kui salastatud info paljastamisele pühendunud organisatsiooni Wikileaks tunti eelkõige Iraagi sõja telgitaguseid avavate dokumentide kaudu, võisid mõned ehk pidada Wikileaksi juhti Julian Assange’i äraspidi James Bondiks, kes paljastab XXI sajandi vahenditega rahvusvahelise imperialismi kuritegusid. Nüüd võib ajalehtede esikülgedel näha pigem Julian Assange’i ennast kui fotosid tsiviilisikuid tulistavatest USA sõduritest; sisukad lekked on aga asendunud meelelahutuslike uudistega, kuidas Ameerika diplomaadid võrdlesid Venemaa liidriduot Batmani ja Robiniga või…
-
Riikide sünnist räägitakse tavaliselt kahel, ühtviisi ekslikul moel. Esimese, rahvusromantilise müüdi kohaselt on riigi teke iidsetest aegadest eksisteerinud rahva enesekehtestamise lõppfaas. Seitsmesaja-aastane orjapõlv ja nii edasi. Teine, valgustusajast pärit käsitlus rõhutab riikluse sekulaarset ja ratsionaalset iseloomu. Rahvusriikide teke XVIII ja XIX sajandil tähendas selle narratiivi kohaselt keskaegse vaimupimeduse lõplikku kummutamist, tervete ühiskonnakihtide tõusmist vaesusest ja ikaldusest ning nende astumist tööstusrevolutsiooni, tsentraliseeritud bürokraatia ja turumajanduse abil jõuka keskklassi hulka. Mõlemad lood…
-
Nostalgia ei ole tänaste punaste salarelv, vaid turumajanduse lahutamatu osa.
Ma mõistatan juba pikemat aega, miks A Le Coqi taaselustatud kollaseid kaljavaate kiidetakse taevani kui vaata et rahvuslikku uhkust, aga rahvusringhäälingu nostalgiafarss „EN SV” liigitatakse üksmeelselt inimsusevastaste kuritegude hulka. Halltoonide eristamise asemel märgistatakse kõnealune küsimus, näiteks nõukogude kultuuri imiteerimine, kõigepealt kui „hea” või „halb”, kusjuures antaksegi mõista, et vastuvaidlejad on vähemalt silmakirjalikud, kui mitte suisa riigivastased. Ühes artiklis, mis algab tõdemusega,…
-
Sõja ja rahu vahel. Teine köide. Esimene punane aasta. Peatoimetaja Enn Tarvel, II köite toimetaja Meelis Maripuu. Kujundaja Arbo Tammiksaar. S-Keskus, 2010. 800 lk.
Iga mudilanegi teab, et üks hea ajalooraamat on vähemalt telliskivi-paksune ning nimesid ja aastaarve täis. Need kriteeriumid täidab suurteos „Sõja ja rahu vahel. Teine köide. Esimene punane aasta” raskusteta: 800 leheküljele, koos viidete ja lisadega, on koondatud muljetavaldavalt detailne ülevaade 1940. aasta sündmustest Eestis. Kui aga…
-
Kes tahab demokraatiat, peab võtma ka liberaalsuse koos võrdõiguslikkuse ja muude „ebamugavustega”.
Kui justiitsministeerium IRLi sunnil samasooliste kooselu seadustava partnerlusseaduse hingusele saatis, ohkasid ilmselt paljud – nii palju siis meie palju kiidetud liberaalsusest. Meedia debatt samasooliste õiguste üle oli ent sootuks teise värvinguga kui 2009. aastal partnerlusseaduse arutelu käivitamisel ja Viimsi lesbipaari kohtuvaidluse ajal. Päevalehtede juhtkirjad mõistsid üksmeelselt hukka Reformierakonna ideoloogilise silmakirjalikkuse koalitsioonipartneri rahustamise nimel ja arvamuskülgedel kõlas ikka ja…
