-
Mats Traat seab tulevaimule ülle küll hõrke kujundeid, küll algriimi, küll aforisme ja ümberütlemisi.
Mats Traat, Tule rüütamine. Kujundanud Jüri Kaarma. Eesti Keele Sihtasutus, 2010. 94 lk.
Tulevaimuga on kirjanik Mats Traat alati soojades sõbrasuhetes olnud. Läinud sajandist uude tõi luuletaja Traat kaasa oma unistused, mis veiklevad kui sädet peitev ränikivi („On unistus kui ränikivi”, 2000). Samanimeline proosakirjanik kutsub meid juba paarkümmend aastat „üles mägedele”, ehkki neid „mägesid” peale Tammsaare…
-
Teekonnal pildi sisse sunnib Runnel lugejat alatasa mõistatama.
Hando Runnel, Reebuse rahvas ehk Piltlaulud ehk Sõnad kadunud. Koostanud Kadri Asmer. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2010. 160 lk.
Märtsikuu Loomingus mulluse aasta eesti luulet üle vaadates pole maininud Märt Väljataga Runneli „Videvikku”, vaatamata raamatu hästi komponeeritud sisule ja pilkupüüdvale välisilmele. Põhjus peitub ilmselt asjaolus, et „Videvik” koosneb 2/3 ulatuses varem ilmunud luuletustest ega haaku kuigi hästi läinud värsiaasta „jõujoontega”. See-eest teeb…
-
Ott Rauna mäss on luuletava intellektuaali mäss, protest oma hingeüksinduse vastu. Trotsiv, mitte kiuslik.
Loomingust tunamulluse aasta luuleülevaadet (Maarja Kangro) taas üle lugedes tuletab end meelde aksioomina võetav tõde, et keel olla kirjutava inimese tööriist. Ent peab too tööriist just tingimata võõramaist päritolu olema? Tekstist teksti korduvad meie kirjasõnas moetermin „diskursus” ning toorlaenud „meinstriim” (Kangro kirjutab „mainstriim”) ja „trend”. Toona kirjutas Maarja Kangro muuhulgas ka „diskursusevälisest luulest”, mis tähendab luule ääremaile…
