-
Albert Trapeež, Võta suhu sõna. Eesti Keele Sihtasutus, 2011. 96 lk.
Kolme aasta eest ilmunud kaksikraamat „Isiklik /Üleüldine” avalikustas tõsiasja, et luuletaja Albert Trapeež ja kunstnik Leonhard Lapin on Siiami kaksikud. Tegelikult elab nendega ühes maises kestas veel kolmaski tegelane – arhitekt Lapin, kes flirdib ühtaegu nii kunsti kui luulega. Tema ideekavandi järgi valmis Tallinnas Vabaduse platsi servas taevasse tõusev „kultuurikilomeeter” – Vabaduse kellaks nimetatud moodustis, mille fallilistelt sammastelt õhtuti õhku…
-
Jürgen Rooste. Kuidas tappa laulurästikut. Toimetaja Mihkel Kaevats. Verb, Tallinn, 2011. 95 lk.
Enamik inimesi on kenad, Nirksilm, kui sa neid viimaks tundma õpid.
Harper Lee, „Tappa laulurästast. . . .”
Nii ütleb romaanis Atticus Finch, kelle tarkust ja tasakaalukust on Jürgen Rooste endale eeskujuks seadnud („Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed”. Kite, Tallinn, 2011, lk 196). Rästikutel võtab selle tõeni jõudmine veel aega. Kui lüüriliselt sotsiaalne (või vastupidi) luuletaja Rooste oma rästikud peale laulmise …
-
Meie olemine on vaid põgus valgusviirg kahe lõputu pimeduse vahel.
Vladimir Nabokov
Kirjandus petab kõiki, kes püüavad teda nimetada teisiti kui tema enda nimega. Kirjandus (nagu ka Elu) ON.
Toomas Raudam
Kaks olemuslikult sarnast raamatuinimest, kaks põhjapanevat tõdemust, mis sobivad mõlemale. Nabokov kirjutas oma raamatuisse male ja muinasjutu, Raudam kirjutab neisse keelemängude võlu ja „muusika kuuma saia”. Kaotatud aegade otsingute valu tunnevad mõlemad kirjanikud. „Raamatuinimene” ei ole siin ilmaaegne määrang. Kõiki kirjanikke…
-
Võimaldanud Krafinnal läinud korral teki alla tagasi pugeda, võttis Jumal karmima ja mehisema hoiaku ning pööras oma pale luule uustulnukailt varem ristitute poole. Tõsi, ka Priit Salumaa jumalik ilmutus on formaalselt debüüt, kuid naklased ja virtuaalilma asukad teavad Salumaad alias Arstionu juba aastaid. Tema luuletustest on Internetis koguni edetabeleid koostatud. Kuid enne Salumaad piielgem Krafinnaga kaksikraamatus luuletused ühte kesta pannud Kaarel Kressa tegemisi.
-
Debüüdid. Peaaegu et luule
Kõigepealt saatis Jumal Maa peale salapärase emotikoni (:) (elektroonilise silma, lumememme torso) ja too sõi luuletaja Kivisildniku eesnime ära. Siis sai vastne (:) kivisildnik ilmutuse, ujus suvepealinna külje alla ja hakkas kirjastajaks. Õige kah, Pärnu on jumalameestele ja luulele ühevõrra lähedane. Pärinevad ju sealt nii peapiiskop Andres Põder kui ka Eesti baptistide vaimne juht Joosep Tammo, kes noorpõlves ka luules tegijad olid.
-
Mahmud Darwish, Meil on sõnadest maa. Valitud luuletusi aastaist 1984–2008. Araabia keelest tõlkinud Amar Annus, toimetanud Hasso Krull. Eesti Keele Sihtasutus, 2011. 94 lk.
Looja tahtel märgistab see õbluke raamatuke korraga kolme tähtpäeva. Kaks neist seostuvad Eesti luulelooga, kolmas üha enam võimust võtva araabia kevadega.
-
Maarja Kangro, Kunstiteadlase jõulupuu. Kujundanud Kirke Kangro. Eesti Keele Sihtasutus, 2010. 78 lk.
Eestis on kaks suurepärast luuletajat, kelle südames tuksub Itaalia: Viivi Luik ja Maarja Kangro. Esimene oli seal kui Igavese Linna peegeldusi jäädvustav proua Eesti riik, teine itaalia keele kõla ja romaani kultuuri heiastusi püüdev õpihimuline tudeng. Luik jättis lõviosa talletatust „Varjuteatrisse”, Kangro kannab oma Itaaliat siiamaani kaasas. Eks ole tema palju räägitud häbematus ja löögivalmiduski rohkem Alpidetagune épater…
-
Tarmo Teder, Vanaisa tuletorn. Toimetanud Inna Lusti. Kujundanud Jüri Jegorov. Varrak, 2010. 220 lk.
Kaheksakümmend aastat pärast esmailmumist (1929) „Eesti lugude” sarja valitud August Jakobsoni romaani „Vaeste patuste alev” käekäik veenab, et igal ajajärgul on kusagil oma „vaeste patuste alev”, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses.
Tarmo Tedre esikromaani „Kurat kargas pähe” (1995) peategelane Larats Kannel üritas sellisest keskkonnast välja murda, „Onanistide” (2006) kõikuvpindne kultuuriajakirjanik Rudolf Teenus püüab säherduse „alevi” märtriks…
-
Teet Kallas, Kaks meest lauas. Kümme novelli ja üks kuuldemäng. Faatum, 2010. 352 lk.
Miks on nende habe, juus nii valge,
kuu miks helgib nende kubemeist?
Nad on olemata. Nad on sündind
surnud mees- ja naissoo kubemeist
Ilmar Mikiver, „Igavene noorus”
Need värsid nägid trükivalgust aastal 1976, Ilmar Mikiveri (1920–2010) esimeses luuletuskogus „Kirves ja tuiksoon”. Sama aastanumbriga on dateeritud mitmed siin vaadeldava kogumiku novellid. Kuid see märgistab ainult juhuslikku (või siiski saatusest määratud?) kokkusattumust.…
-
Eesti nüüdiskirjanduses kehastab Andrus Kivirähk samasugust suveräänset keset kui Mati Unt omas ajas.
Andrus Kivirähk, Pagari piparkook. Kivirähk XX sajandil. Eesti Keele Sihtasutus, 2010. 240 lk.
„Vanad fookused” on Henn-Kaarel Hellati igiammuse, autori noorusaegade tulipunkti kiikava luulekogu pealkiri. Hellat on ka see mees, kes ingliskeelse fantasy vastena võttis eesti keeles kasutusele sõna „ulme”, mida lohisev sõnamadu „fantaasiakirjandus” tänasel eluja muidulooraamatute ajastul taas enda alla püüab matta. Kombivad selle mao haarmed…
