-
Meelis Friedenthal. Mesilased. Toimetanud Kai Nurmik. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2012. 212 lk.
End ulmelise võrguajakirja Algernon kaudu tuntuks kirjutanud Meelis Friedenthal süüvib inimhinge ning kaevub tõsimeeli olnud aegade sügavustesse. Oma põnevas ja mõneti unenäolises esikromaanis „Kuldne aeg” (2005) kujundas ta ise ajalugu ja laskis Kronosel (seega Ajal) luua painajaliku maailma, kus puuduvad nii minevik kui tulevik ning valitseb eksistentsiaalne äng.
„Me oleme ise ajaloolised olendid, aga küsimused ajaloo kohta, meie teadmised,…
-
Jaan Malin, Meile. Eesti Kirjanike Liit seisuga 1. jaanuar 2010. Kujundanud Andrus Peegel. Luul, Tartu 2012. 316 lk.
Rangelt võttes ma vist ei tohiks Luulurist ajutiselt Jaan Maliniks taaskehastunud autori selle raamatu kallal sulge pruukida. Sest aastatepikkusele kriitikukogemusele vaatamata ei kuulu ma kirjanike liiduks nimetatava kutseühingu liikmeskonda ja seega ka Malini luulelise „meie” hulka. Arvan siiski, et ma pole rebane, kellele viinamarjad on kõrgel ning peale selle veel hapud. Pigem olen…
-
Marko Mägi, Maitsestatud kanad. Koostanud fs. Kujundaja Tõnu Kaalep. Jumalikud Ilmutused, Saarde-Pärnu 2012. 80 lk.
Tosin aastat tagasi küsis Eesti Ekspressi ajakirjanik Marko Mägi leheveergudel, kas luuletaja François Serpent on pimeduse poeet. Mõni aeg hiljem ajas luuleline Prantsuse Madu oma kesta maha ja tast sai väikesetäheline fs, kes „kord on resigneerunult irooniline, kord siiralt happeline” (Maarja Kangro), aga igal juhul oma ajastu sümbol. Alasti ja elus.
Nüüd arendab Marko Mägi, kes oma…
-
Lauri Vahtre, Lihtsalt üks pihlakas. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 100 lk.
Ehkki mitmekülgselt sõnasuutliku ajaloodoktori Lauri Vahtre luuletused olid ajakirjade veergudelt varemgi silma hakanud, suutis tema luuleraamat mind ometi üllatada. Ja seda kõige paremas mõttes! Tunnistan, et ma ei osanud keskea kriisid ammu läbi põdenud ning esimese suure juubeligi seljataha jätnud autori esikkogult nii heatasemelist poeetilist tervikut ja kindlat kompositsiooni oodata.
Ükskõik, milliseid jälgi Lauri Vahtre seni maarjamaisele kirjasõnamaastikule…
-
Aleksander Müller, Jumal, kes oli näinud koeri. Memuaarid. Jumalikud Ilmutused, Pärnu 2011. 143 lk.
Kivisildnik, (:)raadiopastor. Jumalikud Ilmutused, Pärnu 2011. 156 lk.
Mõlemas vaadeldavas raamatus kohtume Jumala ja koeraga. Ehkki Aleksander Müller liigitab ennast pigem koerte kui jumalate seltsi (Müller, lk 18) ja ilmutusmees (:)kivisildnik eristab karavan- ja koerkirjanikke (Kivisildnik, lk 52), astuvad mehed ette üksmeeli kui Issanda koerad. Seda siiski mitte niisuguses ajaloolises seoses, mida oma romaanis ammuilma (1938) edastas Enn…
-
Andrei Ivanov. Peotäis põrmu. Vene keelest tõlkinud Ilona Martson, toimetanud Tiia Valdre. Kujundanud Anne Pikkov. Varrak, 2011. 287 lk.
Mul on meeldiv tõdeda, et eestivene kirjandus siseneb jõudsal sammul eesti kirjandusruumi ja teadvustab välisilmagi oma olemasolust. Sõltumata sellest, kas india eeposest „Ramajana” oma nime saanud Hanuman, kelle Andrei Ivanov kolm aastat tagasi Venemaale Lollandi otsima lähetas, leidis seal sihtkoha või mitte, tegi ta teelesaatjast Eesti kirjaniku.
„Kuidas nii?” – kuulen ma küsimust.…
-
Olle Lauli, „Kodutus”. Toimetanud Jan Kaus, kujundanud Andres Rõhu. Tuum, 2011. 484 lk.
Tänavune jõulueelne raamatulett andis mitmeti märku kodutuse kui sotsiaalse probleemi jõudmisest eesti kirjandusse. Olle Lauli romaani kannul tuli müügile Merle Veesalu-Ranna „Pudelikorjaja käsiraamat”, jutukogu, mis annotatsiooni järgi „on teejuhiks sellele, kes tahab jõuda jagamiseni, koostööni, kaasinimese märkamiseni”. Armin Kõomägi julgustab oma uue raamatu „Hea firma” lugejat, et kui too juba on siia ilma sündinud, siis „sa ei ole…
-
Peeter Helme, Varastatud aja lõpus. Tuum, 2011. 160 lk.
Aeg pole muud kui hetkemuutuste jada, mille vahel on tühjus, eimiski.
G. Bachelard, „Hetke intuitsioon”, 1932
Aeg saab inimlikuks niivõrd, kuivõrd seda on väljendatud jutustuses.
Jutustus omakorda visandab ajakogemuse piirjooni.
P. Ricoeur, „Aja jutustus” I, 19831
Aeg on selle raamatu tähtis komponent, peaaegu et omaette tegelane. Minajutustaja narratiivi põimitud kaldkirjas vahepeatükid on tervenisti ajale ja ajafilosoofiale pühendatud. Esimeses neist on sõnastatud küsimused: „Mis asi see aeg üldse…
-
Heidi Sarapuu lavastus on eelkõige Toila vene poeedi Igor Severjanini lugu.
Teatri Varius „Ananassid šampanjas”, autor ja lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnik Karmo Mende ja kostüümikunstnik Jana Wolke. Mängivad Timur Ilikajev, Ele Raik, Lii Tedre, Valeri Sõrtšenko, Peeter Kaljumäe ja Allan Kress. Esietendus 23. XI 2010 Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaalis.
„Ananassid šampanjas” kõlab ilusasti ja aristokraatselt. Sellenimelise luulekogu ilmumise järel (1915) krooniti vene luuletaja Igor Severjanin, ennast ise geeniuseks nimetanud egofuturismi isa, oma kodumaal…
-
Mehis Heinsaar. Härra Pauli kroonikad. Teine, täiendatud väljaanne. Kujundaja Juka Käärmann. Menu, 2011. 174 lk.
Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. Koostaja Sven Vabar. Kujundaja Piia Ruber. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tallinn-Tartu, 2011. 200 lk. („Etüüde nüüdiskultuurist” 3)
Kõigepealt laseb kirjanik Mehis Heinsaar ühel unesegasel „miskil” ennast senikaua näpistada, kuni „miskist” saab härra Paul, kes hakatuseks õpib emakeeles vaikima ja valdab täiuslikult asjade kaotamise kunsti. Viieaastasena asutab mehike (deminutiiv pärisnimest Mehis?) iseenda sees Teadmatuse…
