-
Helvi Jürisson, Selle ilma kõlakojas.Luuletusi 1998–2012. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak 2013. 110 lk.
-
Doris Kareva, Jürgen Rooste, Elutants. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2013. 112 lk.
-
Jüri Valge, Kas siis selle maa keel . . . .? Loomingu Raamatukogu 2013, nr 11-12. Toimetanud Anu Saluäär-Kall. Aastakäigu kujundanud Aadam Kaarma. 87 lk.
Kuigi XIX sajandi Peterburi akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887) kirjutas pisut tollast murdekeeltki arvesse võtva „Eesti keele grammatika” (1875) ja veel üht-teist väärtuslikku, on tema nimest keelehuviliste suus saanud kõigi pärastiste sõnaraamatute „esiisa”, paksu „Eesti-saksa sõnaraamatu” (1869) sünonüüm. Mäletan, et ennemuiste pidi Tartu ülikoolis iga eesti filoloogiasse pürgiv „rebane”…
-
Peeter Sauter. Ära jäta mind rahule. A love story. Toimetanud Karin Kastehein ja Laura Sauter. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. Tallinn 2012 (õieti 2013). 396 lk.
Ligemale viimase poolsajandi ilmakuulsaim lembelugu on briti autori Erich Segali omaaegne bestseller „Love Story” (1970), mis juba 1972. aastal ka eesti keelde jõudis. Koolipoiss Peeter Sauter oli toona 10aastane, aga küllap juba oma plikafantaasiatega.
Nüüdse menukirjaniku jutustatud mahukas olmepõhine love story on õieti armastuse eemaloleku ja hilinemise lugu.…
-
Juku-Kalle Raid ja teisi luuletusi. Koostanud Maris Jõks. Kujundanud Enaber Surdna. Ema ja Isa OÜ, 2013. 88 lk.
Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea, kuulutab üks eesti vanarahvatarkus. Kuid nüüd peaaegu viisteist aastat ajalehe KesKus pead toimetanud praegust parlamendisaadikut ja kirjanike liidu liiget Juku-Kalle Raidi see teadmine suuremat ei loksuta. Ehkki ta jõudis riigikogusse majandusministriks saanud Juhan Partsi parteitu (kuigi IRL-le sümpatiseeriva) asendusliikmena, jääb Raid eluaeg Jukuks. Ent mitte…
-
Sofi Oksanen, Kui tuvid kadusid. Soome keelest tõlkinud Jan Kaus, toimetanud Piret Pääsuke. Varrak, 2012. 319 lk.
Veeuputuse aegu naasis üks tuvi „maaluurelt” Noa laeva, õlipuuoks noka vahel. Ta kandis elulootuse sõnumit ja tema järgi maalis Pablo Picasso oma ilmakuulsa valge rahutuvi, kelle jäljendusi plätserdati nõukogude ajal vist igas linnas mõne korrusmaja seinale. Üht seesugust näeb Oksase Edgar Parts oma nuhkimisretkel (lk 298). Ent alltekstirikas eesti luuleklassika tunneb ka külma sõja…
-
Rein Veidemann, Tund enne igavikku. Romaan kolmes vaatuses. Toimetanud Marika Mikli. Kujundanud Mari Kaljuste. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 221 lk.
Ainus tund igaviku väraval ei ole selles raamatus kronoloogiline ega akadeemiline mõiste. Raamjutustus ning väljavõtted autori esikromaanist „Lastekodu” (2003) tuttava peategelase Andres Wiigi päevikust moodustavad lõppematu (üli)koolitunni, kõik üle- ja läbielatu (lk 189), mis vältab terve veerandi eelmisest aastasajast (1969–1994).
Nagu autor teose alapealkirjas osutab, kohtume siinseil lehekülgedel proosasse kätketud draamaga. See…
-
Marta Sillaots. Kirg ja kavalus. Koostanud Hando Runnel, kujundanud Kaljo Põllu, toimetanud Siiri Ombler. Sarjas „Eesti mõttelugu”, nr 104, Ilmamaa, 2012. 448 lk.
XX sajandi alguskümnendil naiseks sirgunud Marta Sillaots muidugi ei samastu Flaubert’i Emma Bovaryga, ei samastu isegi naljaka nimega Clavdia Chauchat’ga, keda me kohtame Thomas Manni „Võlumäe” maastikul rännates, kuid ilma Sillaotsa otsese osavõtuta ei kõnetaks kumbki daam meid raamatulehekülgedelt. Vähemalt mitte eesti keeles. Rõõmsat meelekindlust ning naiseliku kavalusega…
-
Tõnu Õnnepalu, Mandala. Kujundanud Britt Urbla Keller, korrektuuri lugenud Katre Koit. Varrak, 2012. 244 lk.
„Kirjanik kirjutab praeguse aja lugu. Ning aja lugu kordub meie peas ja jääbki korduma,” kuulutas Tõnu Õnnepalu juba viis aastat tagasi raadio Ööülikoolis ajaloo korduvusest rääkides. Tema enda järgnenud luulekogu „Kevad ja suvi ja . . . .” ning pihtimuslik kiriromaan „Paradiis” (mõlemad 2009) näitavad, et Õnnepalu ongi dokumentaalkirjanik, kes kirjutab aega. Seejuures ei maksa unustada ühes tema essees…
-
Karl Martin Sinijärv, Sureliku muuga. Üdiklubilaule ja muid poeese. Kujundanud Asko Künnap. Näo Kirik, 2012. 94 lk.
Luuletamine olevat töö ja keel luuletaja tööriist. Homo soveticus’e eluajal, nagu Karl Martin Sinijärv veel mäletab, oli õige töömees ainult tuim käsitööline, kellele propagandamasin kuulutas: töö on auasi! Olgu au ja -ahnusega kuidas on, aga luuletaja Sinijärv ei ole tuim ja kipub oma tööriista sättivaile keelekorraldajaile maast madalast keelt näitama! Pealkirju pidi tema varaseid…
