-
Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital ja Eesti Filmi Sihtasutus kuulutavad välja stipendiumi Eesti algupärase filmiraamatu ja filmiteemalise tõlkeraamatu saamiseks. Initsiatiiv stipendiumi loomiseks tuli Eesti film 100 töörühmalt.
-
Vanad tegijad ja taastatud klassika kõrvuti tudengitöödega, animafilm ja lühimängufilm ühes potis.
Bassovskaja-Girlini nukufilm „Kleit” kujutab naist, kelle kleit mäletab elu argiste köögiriistade taustal. Aeg-ajalt ilmuvad putukad, kes vihjavad kaduvikule ja surmale. KAADER FILMIST
-
Eesti filmivaramust on restaureeritud ja digiteeritud Priit Pärna joonisfilm „Kas maakera on ümmargune” ja Kaljo Kiisa „Nipernaadi”. Pildil Tõnu Kark ja Vilma Luik. 2 x KAADER FILMIST
Johannes Pääsuke filmis 27. aprillil 1912 Tartus katselendur Utotškini õhulendu, mida näidati hiljem ka kinos. Seda sündmust peetakse Eesti filmi sünnipäevaks. Varsti tähistame seega Eesti filmi 100. sünnipäeva.
-
Jüri Müüri 1969. aasta juubelilaulupeost valminud dokumentaalfilmile „Leelo” sai Eesti NSVs osaks tsensuur ja jõhker ümbertegemine. Režissööri algversioon jõudis küll õnneks koopia(te)le, millest üks on filmiarhiivis imekombel tänaseni säilinud. See tegi võimalikuks algse filmi taastamise.
Pooletunnine „Leelo” üllatab ka tänapäeval mitmeski mõttes: minimaalselt on üles võetud suuri grandioosseid rahvamasse, puuduvad punased lipud, loosungid ja Lenini pildid vilksatavad vaid haruharvades kaadrites. Esiplaanil on suured plaanid inimeste nägudest, millel peegelduvad rõõm ja kaasaelamine;…
-
Teise maailmasõja periood on Piafi elus vastuoluline: ühed peavad teda natside kaasajooksikuks, teised seotuks vastupanuliikumisega.
Pärast Oliever Dahani filmi “Édith Piaf – elusse armunud” vaatamist jääb kummitama küsimus: missugune inimene siiski oli Édith Piaf? Suurepärane laulja, Prantsusmaa üks sümboleid – hea küll, seda teame kõik. Aga mida ta mõtles ja mida tundis, mis juhtis tema tegemisi?
-
Prantsuse filmides magavad kõik kõigiga ja suuremaid süümepiinu või üleelamisi sellest ei sünni.
-
Cannes’i 60. filmifestivali kohta võib teha vähemalt kolm üldistust. Esiteks, võistluskava oli mitmekesine ja kõrgel tasemel. Teiseks, paljudes filmides andsid tooni väga head naispeaosatäitjad. Kolmandaks, algusest peale loodeti üllatust Ida-Euroopast, sest eelmise aasta võitja Inglismaa polnud võistluses esindatud, samuti olid väljas Itaalia, Hispaania ja Saksamaa.
-
Tanel Padari mäng pole halb, aga roll ei paku talle erilisi võimalusi: ta kondab ringi nagu iidol, aga ta mõtetest ja tunnetest sotti ei saa.
-
Eesti filmid olid PÖFFil eraldi konkursikavas teist aastat. Kas võime seda võtta kui märki meie filmitoodangu taseme tõusust ja konkurentsivõime kasvust? Või ka PÖFFi kui festivali arengust, mis on hakanud järjest enam mõistma oma rolli kodumaise filmi esitlemisel?
-
