-
Võib-olla ainus loomulik vastus nägemisel baseeruva virtuaalelu hüpertroofiale ongi keha juurde naasmine: näpistamine ja päikesekiirte soojus nahal kui mäss.
Pole päris selge, millal taipasime, et ühismeedias olemine tähendab olla ära märgitud/märgatud/äratuntav kohas, mille taristu kuulub eraettevõtetele, kes teenivad meie pealt raha, kuigi meie kasutame seda, nagu oleks tegemist meie elutoaga. Me ajame seal armu-, töö- ja isiklikke asju, mängime, viskame nalja ja teeme poliitikat.…
-
Öelda, et ma olen eestlane, on öelda väga vähe. Vanasti piisas, nüüd aga on vähe. Sest ma olen palju rohkemat. Olen lihast ja luust inimene, ja see on ühele väikesele rahvusriigile probleem.
Kuid mis teha, rahvuslik kuub mu seljas on jäänud lootusetult kitsaks. Mõtlesin koduterrassil istudes alles hiljuti, miks see nii on. Kas ainult sellepärast, et Martin Helme ja Varro Vooglaid peavad end samuti eestlaseks? Mitte et see juriidiliselt nii poleks…
-
Mõtteid Vahemere maade kirjanike konverentsilt
Me kõik otsime Euroopat. Ajad on sellised. Otsitakse ka siin, Vahemere kallastel, mille lainetesse on ainuüksi juba sel aastal kustunud üle kahe ja poole tuhande hinge. Ma ütlen seda, vaatamata sellele, et põhja pool liigutab see fakt väheste südant. Korraks – siis, kui meedia veel hõõgus iga päev sõja, põgenikekriisi, terrori ja Pariisi teemadel – tundus, et lõpuks kohtuvad elu ja poliitika päriselt, puudutavad teineteist, ei…
-
Unustage Thomas Piketty, unustage „Kapital XXI sajandil“! Feministliku majandusteooria üks hinnatumaid teoreetikuid, bask Amaia Pérez Orozco avaldas möödunud aastal hoopis midagi paremat – teose „Majanduse feministlik õõnestamine“.1*
1
Alustada tuleb sellest, et teadlaste sõnul** otsustame nii majanduse, poliitiliste kui ka ühiskondlike teemade üle emotsioonide põhjal. Ratsionaalsusest polevat esiti jälgegi. Too tuleb mängu hiljem, siis kui on vaja oma valikute loogilisust endale ja teistele põhjendama hakata. Esitatud argumendid, suurejoonelised arvud ja näited võivad…
-
Mida ma tegelikult tahan, mida ma väga-väga tahan, on rääkida armastusest. Ja teha seda eesti keeles. Kuulutada nagu Uruguay peagi ametist lahkuv president José Mujica kord oma parteikaaslastele pärast pikka tööpäeva parlamendis: „Kui olete noored, andke aega armastusele. Kui olete veteranid, andke aega sõprusele. Raisake aega asjadele, mis ei too sisse raha, aga kingivad teile eluisu! Mitte sugugi kõik ei pea käima läbi kassaaparaadi, sest ühel hetkel jõuab kätte aeg,…
-
1. Kreekast on nii palju räägitud, et enam ei räägi temast keegi. Need, kes riiki külastavad, väidavad sageli, et pealtnäha pole palju paanikat tekitanud kriis nii hull midagi. Et kulunud, unustatud ilmega Ateena tänavatel sõidavad autod ega lagunegi kohe-kohe koost, et inimesed (need, kes parkides ei ööbi, prügikastides ei sori ja supiköögisabas ei seisa) käivad täiesti korralikult riides ning võivad endale kenasti väljas söömist ja veinigi lubada. Ja et päike…
-
Üks kindel valik on kerge ja kõik ülejäänud keerulisemad.
„Love or nothing”, seisab Ateena kesklinna väsinud maja hallil seinal. „Armastus või mitte midagi”, loed seinalt ega saa muud moodi kui küsida – küsida endalt, kõrvalolijalt, tervelt maailmalt: kas armastus, suhted, kas vähemalt seks suudab nii raskel ajal nagu majanduslangus pakkuda varjupaika, lohutust, kindlustunnet?
Tahaksin vastata jaatavalt – me kõik tahaksime vastata jaatavalt –, sest romantilise armastuse võlu pimestab meid, muutes poliitilise…