
Kas õnnel võiks olla füüsiline kuju või etniline eripära? Kas jaapanlik õnn on kultuuriline konstruktsioon või sisaldub see tõesti haamrivarres ja tolmuluua pidemes?

Ja ega tegelikult olegi Uru Valteri ajaline ulatus täpselt teada – võib-olla oli ta rannikul koos kiviaegsete hülgeküttidega.

„Pinna all“ on Eesti, Leedu ja Soome kunstnike ühisnäitus, kus eristub kaks ökoloogiat ja keskkonnaproblemaatikat puudutavat mõtteviisi, millel ei ole väga tugevat kokkupuutepinda.

Taavi Suisalule iseloomulik hoiak kunstnikuna on teaduslik neutraalsus, ta loob tingimused kogemusteks, aga ei sunni neid vaatajale peale.

Inimene väärtustab mäletamist, aga see on meie liigi omavaheline kokkulepe. Loomad ise peavad olemasolu kindlasti tähtsamaks – nad ei hooli sellest, kas keegi neid mäletab või mitte.

Lavastuses „Untermarionette“ on selgelt tunda, et sündmuste faktuur ja masinate liikumisvõimaluste spekter on põhjalikult läbi töötatud, protsessid on häälestatud ja lihvitud.

Nüüd, kui tehisintellekt on juba natuke aega oma eluvorme genereerinud, hakkab paistma, et vanade rahvajuttude kummalised olendid on saanud nähtavale tulekuks uue võimaluse.

Ehk on meil olemas hoob, millega globaalse keskmise temperatuuri tõus tagasi maha suruda? Mis saab siis, kui selle hoova rakendamise puhul läheb midagi kapitaalselt valesti?

Katrin Essensoni „Lunaarsetes episoodides“ pakutakse publikule tõepoolest und, aga on õigem jääda siiski osaliselt teadvusele, mitte täielikult unne libiseda.

Düstoopilise maailma lävel seistes tuleb inimkesksusest lahti lasta. Näitus „Tsüanookeanid“ tekitab kogemuslikke sildu erinevate tajukogemustega olendite vahel.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.