-
Olen alati mõelnud, kui hea oleks olla vana luuletaja. Kirjutatud on mitmeid köiteid luuletusi, välja on antud valimikke, kogumikke. Need sisaldavad algusaja otsinguid, parima aja tippluuletusi ja hilisema aja langusi. Küll oleks hea alustadagi tagantpoolt. Lõpust. Jätta kehvad luuletused kõrvale, unustada need ja panna kokku vaid paremik. Ja öelda, et selliseid ma kirjutasingi, need on kõik, mis ma elu jooksul kirjutasin. Aga ei. Luuletee on nagu rada, mis jääb selja…
-
„50:50“ on aus raamat. Huvitav sissevaade kultuurilukku, 1960ndatesse, 1970ndatesse. Ave Alavainu luuletajaks kujunemise teesse. Aves on kõik erilisem kui lihtsurelikes. Ja kuigi ta vihjab mitmel korral, et teda saadab eesti kirjanduses marginaalsuse slepp, juba Vene ajast, on ta rohkem luuletaja kui üksi meist. Ta on rohkem kunstnik kui kunstnikud isegi. Avega on nii, et legendid ja lood kõnnivad ees, siis tuleb Ave järele. Ave, kes korraldas juba oma matused ära ja…
-
kui oled sõja vastu
nad ütlevad
oled arg
mis mees sa oled
kes su isa-ema kaitseb
moraalselt vastutad nende eest
riigile peab truu olema
riik kaitseb sind
oled selle võlgu riigile, kodumaale
lubage naerda
mind rahvuslusega ei peibuta
vabadus on tunnetatud paratamatus
mis paratamatus on sõda?
Singer ütleb:
kodanikukuulekuse pärast hukkub maailm
lähed metsa
teised siis võidelgu su eest
surgu su eest
tuled välja
kui sõda on läbi
hea mees oled!
Viivi Luik ütleb
sõda ei toimuks ilma Selle Meheta kes vajutab päästikule
ilma Selle Meheta –
sinuta, minuta, nendeta
mina ei käskinud kellelgi sõtta minna
igaüks läks…
-
Olen kirglik mälestuste lugeja. Eestlaste Siberi- ja Pätsu aja lõpu mälestusi ei viitsi aga viimasel ajal enam lugeda. Nad on lõpuks kõik nii ühtemoodi. Vene aja mälestusi EKPst ja kolhoosidest-sovhoosidest on veel vähe ilmunud, selliseid tõeliselt häid ja julgeid. Neid käsikirju ja päevikuid kindlasti on olemas, inimesed on igal ajal midagi üles tähendanud, aga need jõuavad trükki võib-olla alles siis, kui ma 80aastane olen ja siis mind vist enam ei…
-
Eesti luules juhtub ikka nii, et sõber arvustab sõpra (ja vahel ka vaenlane vaenlase sõpra), nii et arvustustel on juba ette veidi kahtlane maik, aga mina võin küll südamerahuga öelda, et Kaarel B. Väljamäed ma ei tunne. Koos me esinenud ei ole. Kohtunud ma temaga ei ole, aga loen ikka vahel tema blogi. Üks mälestus on vaid, kui ta esines koos rühmituse Purpurmust Org autoritega 2008. aasta sügisel Tallinna keskraamatukogus.…
-
Lauri Sommeri austajatel on põhjus rõõmustamiseks, Sommeril on tulnud välja uus luuleraamat, arvult seitsmes. Ja mitte vaid uus, et jälle . . . . et nagu igal aastal . . . ., vaid üle tüki aja taas, sest viimasest on möödas juba – tõepoolest! – seitse aastat.
„kunagi“ on rahulik raamat. Enamasti üsna paikne: ankurdunud ühe väikse koha – Võrumaa, täpsemalt Sänna ja selle piirkonna külge. Ja see pole mitte paha. Kuidagi rahustav, julgustav on, kui mõnel luuletusel on kindel koht, aeg,…
-
Olen kirglik mälestuste lugeja. Võib-olla on Rutt Hinrikusel tõesti õigus, kui ta ütleb 2011. aasta augustikuu Loomingus, et neid inimesi, kes loevad romaane, on järjest vähem ning et tänapäeva inimene tahab rohkem midagi tõelist, mitte väljamõeldud tegelasi. Ehtsaid mälestusi, tõelisi kohti, ajalugu, mõista ennast teiste mälestuste toel. Võib-olla on asi selles, et raamatuid ilmub palju ja keegi ei jõu neid lugeda. Ja hea romaan on haruldus. Ka mälestustel ja mälestustel…
-
Kärt Hellerma „Seniitvalgus“ on hea luuleraamat. Tõeliselt hoogne, värske. Alguses kahtlesin, kas aasta-paariga on võimalik kirjutada raamatutäis head luulet. Ise olen enda puhul pannud tähele, et see enamasti pole võimalik. Et on hea, kui luule saab settida, kui talle aega anda. Et siis näha, mis tõesti on hea.
Aga Hellerma esimese luuleraamatu puhul võib julgelt öelda: hea raamat! Ja üldsegi mitte „hea raamat algaja kohta“. Kuigi see on autori esimene luulekogu,…
